Eesti suusatamise allakäik jätkub ühtlase hooga. Kolmandat aastat. Veel 2011. aasta kevadel, Oslo MMil, ei tundunud asi nii hull: Peeter Kümmel sai kuuenda koha, kuus tänast olümplast sõitis end 40 sekka. Nüüd kolm aastat trenni ja... Tühjagi. Kolme aasta ränga treeningu tulemus – Eesti murdmaarahva parim tulemus Sotšis on koondise «veterani» Aivar Rehemaa 40. koht eestlaste alal, 15 km klassikasõidus.
Olümpia eel sai välja öeldud lootused: et võimalikult palju sportlasi tuleks intervjuud andma, nägu naerul, sest on ennast ületanud või sõitnud välja oma tulemuse, mitte täiega põrunud. Seda lootust pole täitnud ükski suusataja.
Küsimusi on, vastuseid mitte
Algo Kärp, kes valmistus just 15 km distantsiks. 42. koht, kaotust 3.46,8. Nägu morn. Kurtis, et suusapargis pole selliseks lödiseks ilmaks sobivat paari. «Aga ma ei süüdista suuski. Olin ise kesine. Kõrgus pole enamasti probleem olnud, täna oli. Rada kah pehme ja neis oludes nõrkused võimenduvad. Jalakrambid lõpus häirisid.»
Oslo MMil olid sa 23. Samal distantsil.
«Olin jah. Tulin siia seda tulemust üle sõitma.»
Aga? Kolm aastat ja miinus 19 kohta.
«Küsimusi on rohkem kui vastuseid. Kõik justkui peaks paremaks minema, aga ei lähe. Olen natuke sõnatu. Iivo
Niskanen oli täna neljas. Aasta alguses kaotab minutiga, nüüd võidab minutitega. Müstiline mees. Meie pole seda nippi teada saanud, ehk areng sinna taha jääbki.»
Rehemaa. 40. koht, kaotust 3.20,1. Tema langeb muust seltskonnast välja, sest on aastate jooksul aeg-ajalt sähvatanud. «Torkasin eile treeningul suusakepi rindu, täna oli valu häiriv. Võtsin valuvaigistit, ja tuld! Aga asi vigastuse taha ei jäänud. Ühtlast tasapaksu suudan sõita, aga lisakäik puudub.»
Karel Tammjärv. 45. koht, kaotust 3.58,0. Pingutatud naeratus. «Sõit polnud see, mida lootsin.»
Oslo MMil said sa...
«26. koha.»
Ja nüüd? Mida vahepeal tehtud on?
«Trenni. Kõvasti.»
Aga miks arengut ei ole?
«Väga hea küsimus.» Pikk paus, ja see kannab niivõrd-kuivõrd. «Küsimus on tõesti hea, aga mul pole vastust. Kui oleks, käituks vastavalt.»
Põhjus peitub detailides
Faktid ei valeta. Kõigil Sotšis võistlevatel Eesti suusatajatel ja neil koondislastel, kes koju jäid, on kolme aastaga FIS-punkt – viie parima võistluse kaotusprotsent võitjale – kerkinud. Kõigil! Ühegi erandita. Mõnel karmilt palju, teisel veidi vähem, aga kerkinud. Maailma edetabelis on kõik langenud.
Midagi on väga valesti. Mitte ükski Eesti koondise suusataja – Raido Ränkeli puhul käib võrdlus tunamullusega – pole tänavu jõudnud kolme aasta tagusele tasemele. Ometi on nad noored või parimas eas. Peaksid arenema. Aga taandarenevad.
«Me ei taandarene, vaid seisame paigal, maailm liigub mööda,» ütleb suusatreener Mati Alaver välja oma arvamuse. «Miks? Kui oskaks vastata, siis teinuks asju paremini. Lootsime mägedes harjutades töövõimet parandada, aga lootused ei täitunud. Teised olid paremini valmistunud.»
Kas me ei tea, kuidas teised valmistuvad?
Teame, aga mitte detailideni. Ja detailid on olulised.
Ometi ettevalmistusmudel Andrus Veerpalu ja Jaak Mae puhul töötas.
Mudel on üks, kuid sportlased teised. Igal aastal ei sünni uut Veepalu või Erki Noolt. Meie tänaste kümnevõistlejate tulemused – tahame seda tunnistada või mitte – on kümme protsenti kehvemad kui Noolel.
Jutt ei käi medalist, vaid edasiminekust. Tulemuse parandamisest kolme aasta vältel, kasvõi 26. kohalt 25. kohale.
Koostöö puudumine
Me ei tee olulisi asju piisavalt hästi. Teised teevad. Kõik maailmas treenivad palju ja kõvasti. Võimete piiril. Aga muu maailm suudab paremini taastuda, mistõttu on treeningud efektiivsemad. Sama on laskesuusatajatega. Jah, neil on mõni hea tulemus, aga tänu laskmisele. Mitu Eesti laskesuusatajat on pääsenud sõiduajaga 30 parima sekka?
Taastumise juures pole siinkohal vist mõeldud pehmemat voodit ja parimast allikast ammutatud vett?
Ei-ei, jutt ei käi dopingust, vaid lubatud moel ja vahenditega paremast taastumisest. Aga see teema ei kuulu juba treeneri kompetentsi.
Arstid, füsioloogid, teadlased?
Jah!
Tartu Ülikoolis ju tegeletakse spordifüsioloogiaga.
Tartu Ülikoolil pole suusatamisega juba kümme aastat mingit pistmist.
Aga peaks olema?
Kõigis arenenud spordiriikides teevad koondised koostööd ülikoolidega. Norras on näiteks tippspordikeskus, kuhu palgatakse maailma tippteadlasi. Itaalias, Saksamaal, Venemaal... Kõikjal on teadlased spordile abiks. Tuleks küsida meie riigi ja spordi juhtidelt, kas me tahame olla edukas spordiriik. Sportlaste süüdistamine tulemusi ei paranda.