Sportlaste paradiis

Kas pole ilus? Lumivalge lumi, sinine taevas, gondlid õhus, sportlased tulejoonel. See on laskesuusatamise staadion Sotši olümpial. Foto: Liis Treimann

See kisa, millega lääne meedia on «tervitanud» Sotši olümpiat, ei muuda tõsiasja: Venemaa on korraldanud igati suurepärase spordipeo.
 

See on nagu spordiparadiis, kust reaalsusesse tagasitulek saab olema väga raske! Millised suurepärased spordirajatised, kui hästi on olümpiakülas korraldatud sportlaste söömine ja vaba aja veetmise võimalused, milline kaunis ilm ja hotelliaknast avanev vaade merele.

Selliste sõnadega andis iluuisutamistreener Anna Levandi edasi oma emotsioonid Sotši olümpiamängude korraldusest.

Eestis armastatud treeneri ülivõrdesse kalduv hinnang käib risti vastu olümpia eel ja esimestel päevadel maailma meedias ilmunud uudistele. Kirjutisi, kus räägiti Sotši olümpia erakordselt halvast korraldusest ja suisa väljakannatamatutest olmetingimustest, võis lugeda igast endast vähegi lugu pidavast portaalist või ajalehest.

Kas kõmuliste uudiste tootjad ja siiralt emotsionaalse väljenduslaadiga Levandi ei viibigi ühel ja samal olümpial? Viibivad, kuid tavaline olümpiaturist ning oma hotellituppa sattuv ajakirjanik näevad kogu üritust hoopis teises valguses  kui sportlased ja treenerid.

Mis riigis me oleme?

Loomulikult on Sotši – või mis pagana Sotši, võistlused toimuvad ju Adleris ja selle ümbruse mägikülades – olümpial kõik võistlusväline läänest tulnud inimestele harjumatu ning Venemaal kehtivad reeglid võivad tunduda kummalised. Väga raske on aga leida võimalust etteheideteks selle kohta, mis puudutab sportlaste treenimist, võistlemist ja vaba aja veetmise võimalusi. Ilmselgelt pole selles vallas kokku hoitud,  raha on põletatud uskumatult suure leegiga. Kõige tähtsam ongi ju tagada atleetidele võimalikult mugavad tingimused, sest olümpia on ikkagi eelkõige sportlaste pidu.

Ajakirjanike ja vabatahtlike asjameeste hotellid polnud olümpia alguseks valmis – no ja mis siis, lõppude lõpuks on ju kõik Sotši tööle sõitnud inimesed majutatud. Ajalehtedes ilmuvad artiklid ning raadio ja televisioon edastavad tundide viisi reportaaže võistlustest. Mis sellest, et hotellituba lõhnab natuke värvi ja põrandale vaipkatte kleepimiseks kasutatud liimi järele, tualetipott logiseb kahtlaselt, seinakontaktidesse elektri saamiseks tuleb ise koridoris asuvast kapist rubilnik õigesse asendisse sättida, mõnel hommikul tuleb kraanist vaid karastavalt jääkülma vett ja vaatamata igahommikusele meeldetuletusele pole nädala jooksul suudetud telerisse töötavaid telekanaleid võluda. Kõik need pisiasjad ei mõjuta vähimalgi määral suure spordipeo kulgu ega sega töötamist.

Olümpiasportlastele mõeldud hotellid on igatahes korralikud ning võistlusareenidel pole kuskil näha hiljutise ehituse viimistlejaid või juba garantiiremondi tegijaid. Vastupidi, olümpiapargis suursuguste võistlusareenide vahel liikudes pole võimalik kohe taibata, millises riigis üldse asutakse. Ei mingit vene värki, kõik hooned näevad arhitektuuriliselt kaasaegsed välja ja kõikjal valitseb puhtus.

Loomulikult tikub palmipuudega vürtsitatud idülli taustal pähe küsimus, mis saab spordihallidest ja olümpiaobjektide läheduses kõrguvatest, alles lõpuni ehitamata hotellidest näiteks järgmisel talvel. Milliste võistlustega hoitakse käigus hiigelsuuri jäähalle, kus praegu jagatakse jäähoki ja iluuisutamise medaleid, või kas tõesti saab suvisest Adlerist kiiruisukeskus?

Poliitikute rumalus

Tegelikult ei puutu see kõik mujalt maailmast Sotši sõitnutesse. Olümpia korraldajana on Venemaa enda valik, kui palju ta raha kulutab ning kas hoonete ja maanteedega on ka hiljem midagi tarka peale hakata. Venemaa tahtis pakkuda maailmale hiilgavates tingimustes spordimänge ja juba praegu võib kinnitada, et see on õnnestunud suurepäraselt. Poliitikute soov anda üritusele juurde poliitilist varjundit on lihtsalt rumalus.

Lisaks sportimisele käib olümpial ka kirev seltsielu. Näiteks meediakülades on hotellide vahel ajutiste ehitistena suured baarid ja lokaalid. Kusjuures keegi ei kontrolli, kas laua taga koos istuvad ja Kubani veinitehase toodangut mekkivad mehemürakad on sõbrad, kolleegid või ikkagi Venemaal justkui kardetud homod. Sotšis käib olümpia, mitte nõiajaht ja poliitikaga mängimine.