Laseme kõnelda loo kangelasel: „Kodu lähedal asus Tallinna Kehakultuuritehnikumi õpilaste rajatud väljak, kus müttasime naabripoistega, nii et tolm käis üle pea. Sellelt platsilt sattusime treener Valentin Steinbergi käe alla. Olin siis juba paar korda mänginud oma kooli meeskonnas linna noorte meistrivõistlustel. 1954 võeti mind Tallinna noortekoondisse osa võtma nelja linna turniirist. Seejärel kutsus Steinberg meid kõiki Kalevi spordikooli. Sealtpeale algas regulaarne korvpallitreening.“
Eks Tõnno läbimurdeaastaks saigi abituuriumieelne aasta – 1956. Siis tuldi koolinoorte koondisega N Liidu meistriks.
Käis Liidu koondisega Hiinas, tegi hiljem sõpradele hiina stiilis peo, kus söömine toimus ainult pulkadega, isegi saket oli kaasa toonud. Tema iseloomu need sõidud ja uued võimalused ei muutnud. Liidu koondisega seoses tal komplekse polnud. Tal polnud ju koondises kindlat kohta. Kui 1963 oli ta tippaeg, siis oli Euroopa meistritiitel auga väljateenitud. Soomes 1967 oli EM-i koondise koht ja kuld rohkem preemia eest. Tänuks hea mängu eest suvisel rahvaste spartakiaadil, kus Eesti koondis sai teatavasti hõbeda.
Rein Järva: „Meenub, kui mängisime 1964 üleliidulistel üliõpilasmeistrivõistlustel Vilniuses ja võitsime kuldmedalid. Lepmets oli elu parimas vormis, tegi platsil mis ise tahtis. Paraku olümpiakoondise treenerite mudelisse ta ei sobinud.“
Tokyo mängude järel tunnistas Gomelski siiski, et Levan Mosešvili asemel tulnuks Lepmets võtta.
Pikemalt saad lugeda raamatust: „Eesti korvpall. Portreed“