1963. aasta kevadel Lipsot MM-meeskonda ei võetud, sügisel EM-võistlustel Wroclawis oli ta aga koos Lepmetsaga platsis. Tiitli võitmisega suuri raskusi polnud. Järgmisel, olümpiahooajal, ei kaotanud N Liidu koondis enne Tokyot ühtki mängu. Paraku kaotati OM finaalis USAle.
Lipso: „Gomelski ei olnud enne finaali jänkidega sugugi võidus kindel. Muidugi, ta häälestas meeskonda võidule, nõudis kõige väljapanekut. Aga jutt on üks asi, mäng teine. Murrang tuli selles kohtumises kuidagi väga kergelt, ja mitte meie kasuks. Minu arust olid ameeriklased lihtsalt paremad.“
Uueks olümpiaks valmistumisel võeti kasutusele ekstraordinaarseid abinõusid: 1967. aasta üleliidulisest taliturniirist võttis koondis osa eraldi meeskonnana. Tegu oli sisuliselt maa tšempionaadiga, sest spartakiaadiaastal üleliidulisi meistrivõistlusi ei peetud. Mõistagi hoiti sihikul sama aasta MM-turniiri Montevideos ja EM-võistlusi Soomes, kaugema perspektiivina olümpiaturniiri. Otsekui vastusena seesugustele abinõudele võideti Montevideos ehk ootamatultki esikoht.
Leidus asjatundjaid, kes ennustasid, et olümpiakuld on Liidu meeskonnale ligemal kui kunagi varem. Gomelski kinnitas meeskonna valmisolekut. Üksmeelse uskumise kohaselt pidid Mexico finaalis vastamisi olema N Liit ja USA. Saatus seda ei tahtnud.
Pronksmedal oli väike lohutus nii Lipsole, Tomsonile kui Krikunile
Sportlikumat laadi elamuse on jätnud Barcelonas peetud Euroopa klubide sarja finaalmäng Real Madridiga. Ehk sellepärast, et siis oli mängu saatus kahel korral Lipso otsustada. Normaalaja lõppedes olin AKSK kahe punktiga taga, kuid Lipsol visata kaks vabaviset. Mõlemad tabasid. Täpselt sama kordus esimese lisaaja lõpus. Ja taas leidsid Lipso vabavisked tee korvi. Teine lisaaeg andis napi võidu armeelastele.
Mida AKSK Lipsole andis? Kuus Liidu meistritiitlit (1962-1966, 1969), kaks eurosarja karikavõitu (1963, 1969).
Pikemalt saad lugeda raamatust: „Eesti korvpall. Portreed“
/nginx/o/2010/05/31/377304t1h9082.jpg)