1955. aasta sügisel jäi majavalitsuse kossuplats tühjaks. Tomsoni kaaslased läksid tollase Kalinini rajooni vastasutatud korvpalliosakonda trenni. „Mina läksin paar kuud hiljem. Jaroslav Dudkin oli treener. Ma olin kehaliselt nõrk, teised poisid olid tugevamad. Jäin varju,” selgitab Tomson. Dudkin on väljendanud arvamust, et noor Tomson nägi välja nagu surmavari, aga poisil olnud kole tahtmine.
1966 avab Tomsonile lõpuks koondise ukse, ta läbib Liidu esindusmeeskonnaga 40-päevase Lõuna-Ameerika turnee. Toimus mitteametlik MM, kus Tomsonil tuli kokku puutuda oma rivaalidega järgmisel MM-il. „Pidin katma Koračit, Euroopas mängivat ameeriklast Luyki, brasiillast Amauri Pasost, kes lollitas mind mitmel korral.” Tomsoni positsioon koondises kindlustus. Veel ei oska Tomson aimata, et 1967. aasta saab talle vähemalt võitude poolest karjääri esileküündivaimaks. MM- ja EM-hooajaks ning spartakiaadiaastaks valmistumisel kogeb koondis enneolematut mahvi.
12. juuni. 1967 „Tervitame hommikul Jaaguga vastastikku teineteist sõnadega: „Tere hommikust, maailmameister!””
Mexico olümpiamängudeks valmistumisel pidas Gomelski silmas ainult finaali USA vastu, kuid Liidu koondis komistas juba poolfinaalis Jugoslaaviale. „Hommikune trenn sai mööda, ka mänguplaan oli tehtud. Siis otsustas Gomelski algkoosseisus muudatuse teha, pannes minu asemele Volnovi. Mäng kiskus algusest peale kiiva, peale selle liialdas Gomelski vahetustega,” märgib Tomson, kellele koos Lipso ja Krikuniga saadud pronks oli vähem kui loodetud. Tagantjärele teame, et Mexico oli Tomsonile olümpiakullaks ainus võimalus,
Pikemalt saad lugeda raamatust: „Eesti korvpall. Portreed".
/nginx/o/2010/05/31/377308t1he49e.jpg)