29.07.1946
Kalevi esindusmeeskonnas ja Eesti koondises 1965-1978. Kümnekordne Eesti meister Tallinna Kalevi, TRÜ ja Harju KEK-i meeskondadega. N Liidu koondises vaheaegadega 1968-1974. Euroopa meister 1971. N Liidu rahvaste spartakiaadi hõbe 1967 ja pronks 1971. 2001 sai Eesti Punase Risti IV klass teenetemärgi.
„Kes siis visanud oleks? Sina või?” Relli küsis seda niisuguse häälega, nagu poleks teeneline meistersportlane Mark Talvar elu jooksul ühtki palli korvi saanud. Süütunne oli Rellile võõras, kõigutamatu eneseusk lubas tal otsustava viske alati enda peale võtta ning enamasti ta käsi ei vääratanud. Kui siis juhtus, et ”maailma parim viimase viske tegija” ei tabanud, polnud midagi parata. Süüdi võis olla duširuumist saadud mükoos või turult ostetud mäda mandariin.
(Mihkel Tiks „Korvpalliromaan”)
Järgnev lugu on mehest, keda palju kiidetud, palju kritiseeritud, hiljem ka palju taga õhatud, kelle kohta üks nimekas treener kord öelnud: „Kui ma poisil laulusuled ära kärbin, siis ta pole enam mängumees ka. Isegi keskpärane mitte!“
Niisiis, Aleksei Tammiste.
1967. aasta algul mängisime Leningradi Spartakiga. Seekord mul mäng läks. Viskasin 37 punkti... ja kutsutigi Liidu koondise laagrisse, valmistumaks Lõuna-Ameerika turneeks. Varem polnud sellele võimalusele üldse mõelnud. Koondises mängimine mind ei ehmatanud. Hirmu ei ole mul kunagi olnud. Hiljem olen mitmel korral ameeriklastega mänginud, nad proovivad kohe ära, milline mees oled. Tulevad jõuga peale, kui ei karda, tõmbuvad tagasi. Siis võib juba mängida.
„1971. aasta algul sõitsime koondisega — juba uue vanemtreeneriga, kelleks oli Kondrašin — Belgradi Jugoslaavia TV karikaturniirile. Seekord olin ülesannete kõrgusel. Jugoslaavia koondis kasutas meie vastu pressingut, kuid tõin palli edukalt üle, tegin üldse, mis tahtsin. Kaitses abistasin tsentrit, Kondrašin jäi minuga rahule ja võttis EM-võistlustele kaasa. Need peeti septembrikuus Saksa FV-s Essenis. N Liidu koondise võidus ei olnud kahtlust.
Olümpia-aastal 1972 ja järgmiselgi aastal ei leitud koondises minu jaoks enam ruumi. 1974. aastal aga prooviti veel paaril korral. . Kevadel käisime jälle Belgradis TV-karikaturniiril. Salumets oli ka kaasas, ent see reis jäi tal eliitrivistuses viimaseks, distsipliinirikkumine. Samal suvel peeti Puertoriikos maailmameistrivõistlused. See oli, jah, mu viimane võimalus maailmaareenil kaasa lüüa. MM-võistlustele ma siiski ei saanud. Laagriaeg oli pikk, ega olnudki algul eriti kahju. Tahtsin juba ära koju. Hiljem, kui teised MM-ilt kullaga naasid, oli hinges muidugi kibedat.
Pikemalt saad lugeda raamatust: „Eesti korvpall. Portreed“