palju, pole ta siiski otsustav.
Alustasin viieteistkümneselt, 1952.a hilissügisel. Naarits oskas auahnust sisse puhuda. Enne korvpalli olin käinud ujumas, aga see ala ei sobinud mu iseloomuga.”
1953.a pääses Valve juba Eesti noortekoondisse. Üleliidulised noortevõistlused andsid tugeva põhja, hiljem, vanadesse üleminekul oli juba mängutunne. Taaralinna spordikooli tüdrukud said üleliidulistel ametiühingute võistlustel korra koguni esikoha, muidu oldi ikka teine või kolmas.
„TRÜ esindusnaiskonda pääsesin viiekümne kuuendal aastal. Sattusin sinna väga õigel ajal, naiskond oli tõusuteel. Liidu koondises läks mul samuti paremini kui teistel eestlannadel. Oma sõitude poolest olen meie naiskorvpallurite seas kindel rekordiomanik: kaks korda Ameerika Ühendriikides, peale selle Hiinas, Mehhikos.”
“Vahemikus 1961-64 lõin kaasa üleliidulisel tipptasemel. Aga kulda Liidu meistrivõistlustel me ei saanud. Ei tea, miks. Liidu naiskonnas ehtsat sisemist kollektiivi ei tekkinud. Siiski tundus, et treener Butautas suhtus minusse hästi – Naaritsa joon peaaegu nagu jätkus. Koondises sain ilma näha. Euroopa meistri tiitel tuli 1962.aastal, kui käisime Prantsusmaal, Mulhouse’is. 1964 tulime Peruus maailmameistriks. Poole mänguajast olin platsil, sest siis ilmusid juba minust pikemad tsentrid.“
Pikemalt saad lugeda raamatust: „Eesti korvpall. Portreed“
/nginx/o/2010/05/31/377312t1h96a6.jpg)