„Esimesed pallipatsutused sai tehtud oma kooli võimlas, kuid see oli rohkem isetegevus. Kui vana Vihu (võimlemisõpetaja Vichman ) ei viitsinud tundi anda, siis veeretas mõne palli saali, aga mida sa 30 poisiga mängid? 1940.aastal korraldati Tõnismäe võimlas lühikesed korvpallikursused algajatele. Juhendaja oli keegi Raimond Pals. Seal oli hulga poisse ja saime esimest õpetust liikumisest ja söötudest.
Esimese mängu pidasin 1942. aastal Harjuoru võimlas kooli B-klassi meeskonnas Tallinna koolinoorte meistrivõistlustel. Kes vastane oli, ei mäleta. Tean, et esimese pealeviske ajal oli niisugune jõud, et viskasin üle laua. Selle mängu me kaotasime ja Tallinna koolinoorte meistriks pole ma kunagi tulnud. Aasta hiljem läksin Gonsiori tänava võimlasse Bernhard Noori juurde trenni. Seal sai harjutatud päris hoolega. Noori oli ju Berliini olümpiamees.1943. aastal peeti Eesti meistrivõistlused. „Kalev“ tuli meistriks, kuid sinna satsi ma ei pääsenud.“
„Kuulusin N Liidu koondisse ja välissõite oli päris tihti. Esimese Euroopa kuldmedali sain Pariisis 1951., kus päevakangelane oli Ilmar Kullam oma tabava vabaviskega. Teine Euroopa kuld tuli 1953. aastal. Siis Lõssov enam meeskonnas ei olnud, olime Kullamiga kahekesi. Järgmisel aastal aga arvati meid koondisest välja. ...“
Rääkimata on Helsingi Olümpia 1952.aastal. „See oli raske periood. Laager algas mai algul ja kestis kuni augustini. See tappis psüühiliselt ära. Mina pidasin kuidagi vastu, kuid Lõssov oli päris läbi. Eks ta vorm hakkas langema, aastaid juba üle 30-ne. Pääsesime jälle kolmekesi koosseisu ( Lõssov, Kullam, Kruus). Lõss oli ikka kapten, mängis alguses koos Moskva meestega põhis, kuid kaalukamate mängude juures kasutati ka Kullamit ja Leedu poisse.
Pikemalt saad lugeda raamatust: „Eesti korvpall. Portreed“