Katkeid raamatust „Eesti korvpalli. Portreed“:
Tartu Õpetajate Instituudis käis ta igal vahetunnil peale viskamas. Kümne minuti kaupa, ühtki minutit ei lasknud kaotsi. Niimoodi tuligi kuulus Värgi vise. Meeletu tahtmine, fanatism. Kui vaja, surus hambad risti, aga tegi, mida vaja.
Naarits: „Oli alles visa hing. Kui tarvis, võitles kas või surnuks!” Mitu minutit mahub ühte aastakümnesse? Kindlasti üle viie miljoni. Nõnda pikk oli Aino Värgi aktiivne roll eesti korvpallis.
Korvpalli leidis ta üles alles kuueteistkümneselt, detsembris 1949. Kooliõde Eve Peets kutsus: „Kas sa ei taha trenni tulla? Kena mees annab tunde...” (See oli Viktor Laats - toim) Aino Värk nagu teisedki korvpallitüdrukud oli proovinud (peale suusatamise) veel mitmeid alasid – kergejõustikku, võrkpalli, aga see – tema jaoks uus – pallimäng köitis jäägitult.
Viiekümnenda neljandal aastal tulid tartlannad üleliiduliselt neljandaks. Siis võeti ka Aino Värk välismaale võistlema, esialgu küll üliõpilasnaiskonda. Budapestile järgnesid Varssavi, Praha ja Pariis. Tšehhide pealinnas said Euroopa meistri tiitli. Kui tuli väljakutse treeninglaagrisse, oli tal kämblaluu katki. Kipsis. Aino andis teada: „Tingimata sõidan”. Kipsi võttis maha ja andis allkirja, et kõik toimub omal vastutusel. Sõites oli üks käsi kergelt lahases. Laagris harjutas ühe, vasaku käega. Turniiri ajal olid kaks haiget sõrme plaastriga kinni, mängimiseks jäid ülejäänud kolm...
Ülemaailmsel noorsoofestivalil Moskvas mängisid Liidu koondises Otsa, Kitsing ja Värk. Lõssovi treeningud olid väga huvitavad ja töömahukad, ent ta ei heitnud ka armu – kui prantslannade vastu esitasime kehva partii, siis pärast mängu pidime kaks tundi veel treenima.
1965.a sügisest sai Aino Heinast spordikooli (hilisema korvpallikooli) treener, seda 20 aastaks. Mitmed õpilased eesotsas Kai Lassiga jõudsid Eesti koondisesse.
