Jaan Martinson: tühja neist medalitest

Jaan Martinson Foto: Tiina Kõrtsini / Õhtuleht

Tegelikult on see, mis Eesti sportlastega Sotši olümpiamängudel toimub – jätkuv lati alt läbijooksmine, kusjuures latt on niigi madalal, vaat et vastu maad – väheoluline. Tippsport on show ja sportlane palgatööline, kelle tasu sõltub tulemusest. Meie omad on ses mängus statistid. Viimase rea luiged, kui balletitermineid kasutada. Ent tühja sest, keegi peab ju ka tagumises reas tantsima, kusjuures annab seegi rida endast parima. Paraku sellest parimast ei piisa esiritta pürgimiseks, saati solisti rolliks.

Triviaalne, kuid tõde: mida laiem alus, seda kõrgem tipp, ja vaat siit tuleb otsida Eesti olümpiamuredele leevendust, mitte aga kiruda sportlasi.

Miks Norra sport hiilgab? Ärgem siinkohal hakakem rääkima keemialaborite tõhusast tööst, see jutt ei vii lahenduseni. Räägime parem Norra laste sportlikust kasvatusest. Räägime sellest, kuidas iga norralane saab kaheselt suusad alla. Sellest, kuidas Norras saab vanem pennide eest ujulasse minna, kui tal on lapsed kaasas. Kusjuures ujulasse, mitte veeparki. Räägime, kuidas Norra teeb kõik selleks, et olla maailma terveim riik. Olümpiamedalid on kõrvalprodukt. Räägime sellest, et soomlased, selle asemel et kadestada, otsustasid Norrale väljakutse esitada ja saada ise maailma kõige tervemaks rahvaks, alustades selleks riiklikku programmi.

Kes, muide, vastutab Eesti rahva tervise eest? Kes vastutab selle eest, et lapsed sporti teeks ega lösutaks teleri ees, i-vidinad süles? Lapsevanemad? Nemad eelkõige. Aga kui lapsevanematel on ükskõik? Või neil puuduvad võimalused lapsi trenni saata? Laiutame käsi ja tõdeme, et täiesti normaalne, kui vaid 39 protsenti neist, kes üleüldse armeeteenistuseks kõlblikud on, suudavad kehalisi norme täita? Kui lisada tervisehädade tõttu sõjaväekõlbmatud, selgub, et niigi naeruväärsetest normidest suudab jagu saada tublisti alla kolmandiku Eesti noormeestest. Mis olümpiamedalitest me seejuures räägime?

Huvitav, kas keegi suudaks selgitada, miks peab õpilane selleks, et pääseda järgmisse klassi, oskama matemaatikat ja füüsikat, kuid mitte joosta, hüpata ja tirelit teha? Kas kehaline haridus pole haridus? Miks ei anta kehalises kasvatuses kodutöid ega nõuta individuaalset arengut vastavalt võimetele? Kas tõesti on matemaatika tähtsam kui tervis?

Pärast eelmist taliolümpiat sai käidud toonast kultuuri(-ja spordi)ministrit usutlemas. Selgus, et tema ei vastuta millegi eest, jagab pelgalt raha. Tippsport, see on olümpiakomitee rida. Koolispordiga – äkki võiks sisse viia kolm-neli kehalise tundi nädalas – tegelegu haridusministeerium. Noortespordi eest vastutavad omavalitsused. Küsimusele, et äkki võiks kaitsevägi noorte kehalise harimise hüvanguks midagi ära teha, sest neile on ju kasulik, kui tugevad mehed teenistusse tulevad, kõlas vastus: küsige kaitseministeeriumilt. Ühesõnaga, ring sai kiirelt täis. Eesti noorte tervis, mis tuleb spordiga, ei huvita tegelikult kedagi.