Eesti ekstreemolümplased on alles põlvepikkused

Ekstreemsport on eelkõige fun ja elustiil. Seda tõestab ilmekalt ka Rootsi vigursuusataja Henrik Harlaut, kes lendles pargisõidu võistlusel rastapatside lehvides ega teinud suuremat numbrit sellestki, kui tema suusapüksid hüpete ajal alla kippusid vajuma – tähtis on eelkõige saadav emotsioon. Foto: Reuters/ScanPix

Magnar Freimuth: «Suusaliit võib striptiisi teha, kuid vigursuusatamisele ja lumelauale see raha sisse ei too. Vaja on sportlast, keda müüa.»

Sotši olümpial jagatakse nn ekstreemsetel aladel – lumelauas ja vigursuusatamises – välja 20 medalikomplekti ehk vaid kolm vähem kui higises murdmaa- ja laskesuusatamises kokku. Eestlased eelistavad higi, mitte ekstreemi, kuigi maailmas ja noorte seas on trend vastupidine. «Meie tulevased ekstreemolümplased on praegu põlvepikkused,» selgitas lumelauahull ja treener Magnar Freimuth. «Enne mängudele pääsemist tuleb neil purustada hulk barjääre ning viia Eestimaa ekstreemspordi-usku.»

Eks see sõltu mõneti rahvusest, kuid näiteks Torino ja Vancouveri olümpial tungles rahvast ekstreemspordivõistlustel kõvasti rohkem kui murdmaasuusatamise või kahevõistluste juures. Sotšis on seis fifty-fifty.

Ekstreem kui popmuusika

Küll aga on noorem publik võtnud lumelaua ja vigursuusatamise omaks – need alad toimuvad enamasti tulede säras, muusika paneb vere keema ning sportlaste esitatud kaelamurdvad trikid on ägedad. Ei mingit suuskade tasast sahinat, treenerite ergutusi «Davai! Davai», higiste kehade lumelelangemisi finišis ega kaotajate pisaraid. Ekstreemsport on fun. Mõnus, äge, lahe.

Kaarel Nurmsalu sõnul on suusahüpped eelkõige elustiil, mitte sport: «Meil on umbes sama suhtumine kui lumelaudureil.»

Tundub, et praegused noored ei viitsi eriti, vähemalt alguses, liigtõsist sporti teha. Võime neid süüdistada laiskuses ja saata vägisi suusarajale või hoopis pakkuda seda, mis pole esialgu enesepiitsutamine. Toome nõnda lapsed esmalt i-vidinate juurest õue, mäele, eks pärast näe, kas mõnest saab sportlane või mitte.

«Murdmaa on kui sümfoonia, ekstreemsport popmuusika. Ehk siis atraktiivne,» toob mäesuusatamise taustaga lumeparkide rajaja Tõnu Valdur võrdluse. «Räägime lumelauaspordi ja vigursuusatamise puhul esmalt talverõõmudest ja elukestvast liikumisest. Vähesed saavad rikkaks ja kuulsaks, ent nii on ka teistel aladel. Kui lapsele on sisse programmeeritud võistlusnälg ja võidutahe, siis andku minna. Kelly Sildaru suguseid ei saa toota, nad tulevad ise. Ent esimene eesmärk peab olema lapsed purgist välja saada.»

1990ndail kujutati ekstreemtalisportlasi kui mässumeelseid tüüpe, kel on kanepikotike taskus ja õllepurk kotis, räägib Freimuth. «Kui keegi tuleks praegu meie lumelauakrossi laagrisse, siis näeks, mida selle ala harjutamine – kuus tundi intensiivseid treeninguid päevas, mägede hõredas õhus – endast kujutab. Jah, teinekord pannakse ka pidu, kuid see pole tänapäeval enam eesmärk. Lumelauakrossi tipud on täisprofessionaalid, kel mitu treenerit, hooldemehed... Testitakse laudu ja määrdeid... Ühesõnaga, täielik kosmos.»

Niisiis on ekstreemsport päris sport ja olümpiakuld sama kaaluga kui murdmaal. Millal aga ekstreem-eestlane suurimale spordipeole jõuab?

Sildaru nelja aasta pärast, teised, kes praegu sama pikad kui lumelaud, pisut hiljem, arvab Fremuth. Materjali olevat. Vähe, kuid on.

Kiviõli tuhamägede nõlvad on lapsi täis, Lõuna-Eesti ümbruse mäed samuti. On lapsi Nõmmelgi. Valgehobusemäel harjutab 30 noort lumelaudurit treeneri käe all. Töö käib, räägivad Freimuth ja Valdur, kes lisab, et eestlase mõtteviis hakkab tasapisi muutuma. «Meil toimuvad Nõmmel isegi koolitunnid lumelaual, mitte murdmaasuuskadel. Esimesed laskumised võiks teha juba lasteaias, tulge, meil on hommikuti nõlvad vabad. Tulge, ja te näete, kuidas laste silmad särama lähevad. Üle Eesti toimub sari «Vallatud nõlvad», kus avastame väiksemates piirkondades uusi mägesid, ja osalejaid on kenasti.»

Olümpiakava ekstreem­programm on mitmekesine, kuid Freimuthi sõnul tasuks siinmail harrastada vaid kahte ala: pargisõitu ja krossi. Tõsi, rennisõit ei vaja kõrgeid mägesid, kuid renni valmistamine ja hilisem hooldamine maksab meeletult palju. «Meil lihtsalt pole sääraseid miljoneid,» tõdeb Fremuth.

Teater versus suusanõlv

Samas tekib ka meile sobivate aladega probleem, sest tipptasemel radu tasasele Eestimaale ehitada ei saa. «Kes juhtus Sotši pargisõitu vaatama, see mõistab, kui meeletu olümpiatrass on. Raja viimane hüpe, kuhu tullakse 80 kilomeetrit tunnis ja kust lennatakse 40 meetrit, on eelmise trampliini lõpust mõõdetuna kõrgem kui Väike Munamägi. See tähendab, et Munamäele saaks rajada vaid ühe hüppe.»

Freimuthi tõdeb, et maarjamaised pargisõidu- ja krossirajad on kümme korda väiksemad kui maailmas. «Algõppe saab kätte ja ka tehnikat lihvida, aga ei enamat. Seepärast polegi praegusel põlvkonnal, kes MK-trassile pääsedes ning viraaže ja hüppeid nähes silmad suureks ajab, erilist lootust läbi lüüa.»

Paraku on aga ka kodumaiste miniparkide ehitamine keeruline, kuigi neid võiks olla kõikjal Eesti küngastel. «Ei nõuta ju, et mõni teater ehitaks endale hoone, veaks trassid, sisustaks ruumid ja siis mängiks parimal juhul poole aasta jooksul etendusi hinnaga 9 eurot pilet,» toob Valdur võrdluse. «Noortele vaba aja veetmiseks mõeldud mäekeskused peavad aga hakkama saama.»

Kõik on raha, õigemini selle puudumise taga. Ideaalis peaks Eesti ekstreemkoondis väiksest peale kaduma terveks talveks Alpidesse elama, treenima ja võistlema. «Praegu käib see, kes raha leiab, nädalakese õigetes mägedes, aga ülejäänud aja nühib Eesti nõlvu ja teeb võimlas kükke. Krossisõidus on vaja sparringupartnereid, kellega üheskoos treenida ja rajal õlad kokku panna. Muidu vaatad, et oled kõva sell, sõidad kiiresti ja hüppad kaugele, aga kui tõsitegijatega kokku saad, lajatatakse sulle kohe serviti.»

Freimuth muigab: «Eesti Suusaliit, kes annab meie aitamiseks endast parima, võib kollektiivselt Vabaduse väljakul striptiisi teha, aga raha see ekstreemaladele sisse ei too. Meil peavad olema sportlased, keda müüa. Sildarust jääb väheks. Kuid tulevased müügiartiklid on meil praegu Sildaru-vanused, kaheteistkümnesed. Kuid ma usun, et tulevik on siiski helge.»

Töö käib tuleviku nimel

Eesti Suusaliidu vigursuusatamise ja lumelauasõidu alakomitee juht Kalle Palling tõdeb, et murdmaa-, laskesuusatamise ja kahevõistlusega on siinmail tegeletud aastaid ja aastaid, neil on keskusi ja raha, mida ekstreemspordil napib.

«Meie mäed on ju tegelikult künkad,» selgitab Palling. «Entusiasmiga maailmas läbi ei löö, kui lähed võistlema, ehmud radade raskusest ja hüpete suurusest ära. Kogemusi on vaja. Tuleb teha tööd järgmise põlvkonnaga ja asjale läheneda professionaalselt.»

Pallingu sõnul külmutati praeguste tippude finantseerimine, kui nähti, et nad olümpiale ei jõua. «Otsustasime säilitada raha järgmistele, kellel on suurem võimalus mängudele pürgida. Arendame noortekoondise projekti ning asume suusaliiduga peagi tõsiselt toetama noort pargisõitjat Kelly Sildaru, et ta tõuseks järgmisele tasemele.» Jaan Martinson