/nginx/o/2014/02/19/2833042t1h659d.jpg)
Murtud selgroog, murtud küünarluu, murtud lõualuu, paar-kolm rebestatud põlvesidet... Nimetatud on vaid väike osa Sotši olümpiamängudel saadud rasketest vigastustest. Luumurrumängud? Eesti olümpiakoondise arst Mihkel Mardna tõdeb, et Sotšis on raskete traumade arv kolm korda suurem, kui oli Vancouveri mängudel. «Ekstreemseid alasid, kus kukutakse hooga ja kõrgelt, on rohkem.»
Pole päeva, kui Sotši olümpiaradadelt ei kantaks raamil ära mõnd atleeti. Haiglasse lõikusele. Eilse päeva skoor: suusahüppaja küünarliigese murd ning lumelauakrossisõitjate põlvesidemete rebend ja peapõrutus.
Meedia muutus pisut ärevaks ning ROKi esindajailt küsiti igapäevasel briifingul, kas vigastusi pole mängudel liiast. ROKi pressišeff Mark Adams tõrjus, et mis te nüüd räägite. «Meie arvude põhjal pole traumasid oluliselt rohkem kui Vancouveri olümpial. Talisport sisaldab endas ikka riski, kuid Sotšis ei toimu midagi erilist.»
Adams rõhutas, et võistluspaikade olukorda ei saa kindlasti süüdistada. «Kõik atleedid on trasside ja mägedega väga rahul.»
Laiale publikule võib ju udu ajada, kuid spetsialistidele mitte. Ja mida tähendab Adamsi öeldud «Vigastusi pole oluliselt rohkem»? Mis on «olulise» arvuline väärtus?
«Tulin just arstidele mõeldud ROKi meditsiinisümpoosionilt ning seal anti teada, et tõsiseid traumasid on Sotšis kolm korda enam kui Vancouveris,» selgitas Mardna. «Täpsemat analüüsi vigastuste põhjuste kohta pole tehtud, ent ilmselt on need tingitud ekstreemsete alade lisandumisest mängude kavva.»
Suusa- ja lumelauakross, rennisõit, pargisõit, küngaslaskumine... Kõik need on vigastusealtid alad, kinnitas Mardna. «Nii-öelda kaasaegne talisport pakub publikule elamust ja sportlasele adrenaliini, kuid selle eest tuleb maksta lõivu. Vigastused on rängemad.»
Mardna selgitas, et trauma tõsidus tuleneb füüsikaseadustest. «Kiirused on suured, hüpped ja sellega ka kukkumised kõrged. Kineetiline energia, mass ja kiirus on need, mis keha lõhuvad. Kusjuures näiteks krossi, kus kuus meest koos allamäge kihutavad, võiks lugeda isegi kontaktspordiks.»
Vancoveri mängude järel tehtud teaduslikust uurimusest selgus, et kross põhjustab suisa 35 protsenti olümpiavigastustest. Selgus seegi, et talimängudel saab suuremal või väiksemal määral – luumurdudest kuni sinikateni – viga 11 protsenti, suvemängudel 10 protsenti sportlasi.
Eestlased on – siinkohal tuleb sülitada üle vasaku õla – suuresti pääsenud. Mardna mäletamist mööda pole nelja viimase olümpia jooksul ühelgi taliatleedil vigastuse tõttu võistlus vahele jäänud. «Aga meil tehakse ka põhiliselt klassikalist sporti, mis keha ei lõhu – suusatamist, laskesuusatamist. Kahevõistlus ja suusahüpped on vaid veidi ohtlikumad. Ekstreemalade atleete meil mängudel pole.»
Sotšis läheb Mardna sõnul vigastuste kilda vaid juhtum, kus Aivar Rehemaa kukkus suusakepi käepideme rindu ja sai tugeva põrutuse, mis teda senini häirib. Õnneks purunes seejuures vaid suusakepp.