Postimehe olümpiastuudiot külastanud endine kahevõistleja Magnar Freimuth leidis, et meie olümpiasportlased saavad avalikkuses põhjendamatult terava kriitika osaliseks.
Freimuth eestlaste esinemisest: kui kellelgi on kobisemist, tehku ise paremini
19. veebruar 2014, 19:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kindlasti me oleme saatnud sinna oma parimad pojad ja kui kellelegi on kobisemist, võiks minna ja ise paremini teha,» lausus ta. «Ma arvan, et me oleme lihtsalt liiga ära hellitatud – meil on olnud paar väga säravat staari, kes on olnud läbi mitme olümpiatsükli üliedukad. Tänane kümnes koht on selline, mida ei panda isegi tähele. See on kergelt huvitav suhtumine,» lausus ta.
«Inimesed teevad oma tööd niivõrd hästi-halvasti kui see välja tuleb. Meil on igal elualal inimesi, kes ei tegutse niimoodi kaamerate ees, aga nende tulemused ei paista välja. Keegi ei lähe kehvasti esinema. Ma olen kindel, et paljudel tulemus jääbki selle taha, et kardetakse ebaõnnestuda – siis puuakse üles, tehakse läbi meedia kohe avalik hukkamine,» leidis Freimuth. «Kui nüüd tulevad esimesed kommentaarid pärast laskesuusatajate teatesõidu viimast kohta – ma arvan, et seal on kakssada hävitavat kommentaari. Noored on joonel, mida me tahame – tambime nad kohe ära? Mina vaatan olümpiamänge üldse nii, et see on show. Kui on eestlased võistlemas, hoian neile pöialt, kui pole, siis kellelgi teisele. Minu meelest on nad (meie sportlased – toim) tublid, et nad on nii kaugele jõudnud.»
Freimuth, kes üritas pärast kahevõistlejakarjääri lõppu korra pääsu olümpiale ka lumelaudurina, ent pidi sellest vigastuse tõttu loobuma, sõnas, et lumelauasport on omandanud viimastel aastatel igas mõttes professionaalse staatuse. «Kui 1998. aastal jõudis olümpiale võib-olla mitte kõige atraktiivsem ala ehk paralleelslaalom ja seal oli kohe suur kanepiskandaal, siis sellest ajast alates on lumelaud astunud väga pikkade sammudega edasi. Ka selles vallas, et ei kajastata enam seda, kui kõvasti pidutseti ja kes kui palju suitsetas,» meenutas Freimuth Nagano mängudel olümpiavõitjaks tulnud kanadalase Ross Rebagliati vahelejäämist kanepiga ja diskvalifitseerimist. Hiljem anti kanadalasele kuld siiski tagasi.
Freimuthi sõnul on ala tipud tõsised profid. «Kiirused on läinud meeletult suureks ja hüpped ülikeerukaks – see eeldab seda, et need mehed peavad olema rauast või titaanist. Paljalt laaberdades selliseks ei saada,» sõnas Freimuth. «Kui meiegi lumelauakrossis mägedelaagris käime, on meil kuuetunnised treeningpäevad 2500 meetri kõrgusel. See ei ole päris ühest toast teise kõndimine. Trenni tehakse väga tõsiselt ja väga süstemaatiliselt, koormused on kõvad. On suured hooldetiimid, isegi lumelaudu valmistatakse ette nagu murdmaasuuski – on mitu lauda, erinevad mustrid all, määritakse erineva ilma jaoks nii nagu vaja. Eks sealgi hakatakse juba juuksekarvale lähenema noaga, et teda mitte pooleks, vaid neljaks ajada,» kirjeldas Freimuth.
Milliseid alasid Freimuth olümpiamängudel veel jälgib, kes võiks lumelauasõidus olla Eesti järgmine olümpialootus ning kuidas ta võrdleb omavahel hokimehi ja korvpallureid, on võimalik vaadata Postimehe olümpiastuudiost.