Anatoli Krikun

Anatoli Krikun Foto: Eesti korvpalliliit

24.03.1948

Mängis Kalevi esindusmeeskonnas ja Eesti koondises 1965-1978, N Liidu koondises 1967-1973. Euroopa juunioride meister 1966, Euroopa meister 1967, Mexico olümpiamängude pronks 1968, MM-i pronks 1970, universiaadi kuld 1970, N Liidu rahvaste spartakiaadi hõbe 1967 ja pronks 1971. Eesti meister 1969, 1970, 1973 TRÜ meeskonnaga ning 1980, 1982, 1983 ja 1986 Standardiga. Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärk 2001.

Juba 17-aastaselt tõmbas Krikun selga Kalevi meeskonna särgi. 18-aastasena murdis ta Kalevi põhiviisikusse, aasta hiljem teenis Euroopa meistri tiitli ja 20sena olümpiapronksi. 1966. aasta kevadsuvel oli ta võtnud ka N Liidu juunioride koondise kaptenina Euroopa meistrivõistlustel Itaalias FIBA peasekretär William Jonesilt vastu võidukarika.

Ometi Olümpiakuld jäi saamata. N Liidu 1971/72. aasta meistrivõistlustel hiilgas Krikun kõrge visketabavusega ja ta valiti Müncheni olümpiaks valmistunud meeskonna kandidaadiks. „Kontrollmängus USA-ga tõin esimesel poolajal 16 punkti,” meenutab ta. “Vaheajal üks sõber ütles: „Vaata, et protsenti ära ei riku!” Pärast kirjutas Sovetski Sport, et Jedeško ja Krikun on kõige parem kaitsepaar.”

Koondise visketestidel näitas Krikun paremaid tulemusi, kontrollmängudes sundis end nagu jaksas, ometi ei jätkunud tal püssirohtu lõpuni. „Kogu aeg tundsin pinget, pidevalt tuli end tõestada. See tõi kaasa ülekoormuse – olin tühjakspigistatud. Alguses nullis Kondrašin Tomsoni, siis mind. Kümme päeva enne olümpiale sõitu kutsus ta koondisesse Salumetsa. Lõpuks võttis 12. mehena kaasa Volnovi, kes oli AKSK mees – ta tahtis Moskvale meeldida,” ütleb Krikun.

Kondrašin olevat hiljem tunnistanud – ta tegi Krikunile ja Sidjakinile liiga. 1973. ja 1974. aastal kutsus Kondrašin Krikuni uuesti koondise laagrisse, aga pärast üht suvist Itaalia turniiri 1973 Kriks enam ei läinud.

„Mu kell oli maha käinud,” ütleb ta. „Kaks olümpiatsüklit möödusid väga pingeliselt. Lihased olid korras, aga aku oli tühi. Teadsin, et ei pea kolmandat olümpiatsüklit moraalselt vastu. Kui saanuks aasta või kaks välismaal mängida, võibolla siis leidnuks taas värskuse. Aga ma ei kahetse, et olümpiakuld jäi saamata. Kõige rohkem kahetsen, et ei saanud mängida välismaal.”

Pikemalt saada lugeda raamatust: „Eesti korvpall. Portreed“