Tiit Sokk

Tiit Sokk Foto: Eesti korvpalliliit

15.11.1964

Mängis 1981-83 N Liidu noorte- ja juunioride koondises ning 1986-1990 N Liidu põhikoondises. Võistles 1981-84, 1986-92 ja 1996-97 Kalevi esindusmeeskonnas ja Eesti koondises. Võitnud 1988 Souli OM-i kulla, 1986 ja 1990 MM-i hõbeda, 1989 EM-i pronksi, 1981 noorte EM-i kulla ja 1983 juunioride MM-i hõbeda. Olnud 1990 USA suveliiga WBL meister, 1991 N Liidu meister, Eesti meister 1984 ja 1985 TPI ning 1992 Kalevi meeskonnaga. Eesti parim meessportlane 1991. Mänginud Ateena Panathinaikoses. 1997 rajas Tallinnas omanimelise korvpallikooli. Eesti koondise peatreener. 2005 sai Eesti Punase Risti II klassi teenetemärgi.

Juuniorina teenis Tiit MM-hõbeda, ent EM-i kuld jäi paraku saamata. Nimelt sai ta enne 1982.aasta suvel Bulgaarias peetud tiitlivõistlust (kus N Liit sai esikoha) sõprusmängus Kreekas tõsise põlvetrauma.

1986.aas­tal oli MM Hispaanias. „See oli väike ime, et võistkon­da pääsesin, sest kõlavad nimed olid ees. Alguses olid meil nõrgad vasta­sed, siis lasti kõiki võrdselt platsi­le. Väänasin ühes kohtumises ja­la välja ning olin mõnda aega audis. Kuid elu tahtis, et lisaajal punktiga võidetud poolfinaalis Jugoslaaviaga pidin otsustavatel hetkedel kogu aeg platsil olema. Teised kukkusid lihtsalt viie vea­ga välja. Käed-jalad värisesid küll, aga midagi polnud teha. MM-il seega palju ei mänginud, aga ot­sustavad viis minutit küll. Ameeriklastele kahe punktiga kaotatud finaalis sain samuti neli-viis minutit mängida.”

1987. EM rivistusse Sokk ei mahtunud aga siis tuli suur pööre. „Elus on õnne ka vaja, vormi õiget ajastamist, mida iga­nes.“ 1988. aasta Souli olümpia­turniir algas N Liidu koondi­sele raskelt: „Esimeses koh­tumises kaotasime selgelt ju­goslaavlastele, järgmistes mängudes tulid võidud punnitades. Au muidugi Gomelskile, kes hakkas esimesest päevast pärast Souli jõudmist meile rääkima kohtumisest ameeriklastega. Al­guses oli see üllatav, sest kõik va­hepealne polnud talle nagu oluli­ne. Gomelski oli veendunud, et kõik pidi otsustatama tolles ühes mängus jänkidega. Ma ei usu, et nad meid alahindasid, sest nad tead­sid, et oleme piisavalt harjutanud ameeriklastega mängimist. Ehk lisas seegi jänkidele pingeid, et nemad ei tohtinud kaotada, aga meiega ei juhtunuks midagi. Spordis on psühholoogia väga oluline. Näiteks finaalis kukkus Jugoslaavia meie vastu täiesti ära pärast seda, kui võitsime USA-d. Nad juhtisid esimesel poolajal korra 12 punktiga, aga see oli ka kõik.

Algul võib-olla ei suutnud tehtud täiega aduda. Mõni aeg hiljem tunnistati 1988. aastal olümpiavõitjaks tulnud korvpallimeeskond  N Liidu eelmise sajandi parimaks võistkonnaks. See pole just väike tunnustus.”

Pikemalt saada lugeda raamatust: „Eesti korvpall. Portreed“