Ilmselt liigitaks isegi Soome spordi-isa Kari Tahko Pihkala suusakrossi spordi kilda. Suusahüppeid ta ei liigitanud, sest mis sport see on, kui liftijõud viib üles ja raskusjõud toob alla. Õigel sportlasel peavad soorituse ajal kapsad ninast välja käima nagu näiteks 50 km klassikasõidus. Suusakrossil pole kapsastega küll pistmist, ent vere saab ninast teinekord välja küll, ja mõne luu katki. Ses mõttes, et tegu on kontaktspordiga, nagu doktor Mihkel Mardna, krossisõitjate lappija, ala määratles.
Tänapäevainimesele on aeg suurim väärtus. Raha tuleb ja läheb, aeg ainult läheb. Kahtlemata on 10 000 m kiiruisutamine soliidne spordiala, kuid mine sa vaatama, kuidas paarid minutite kaupa penikoormaid mõõdavad, jää uiskude all krigisemas. Paar paari järel.
Ja siis suusakross. Neli meest teevad pooleteiseminutilise kähkuka. Või naist. Õlg vastu õlga. Hüpped on säärased, et võtab vaatajagi võdisema. Kiirus 80 km/h. Viraažides annab jalul püsida. Äge! Võimas!
Puhuti paneb üks või teine külje maha. Või suisa kolm meest ja viimasel õhulennul, nagu juhtus eilses veerandfinaalis. Trio libises ühtlase hooga finiši suunas, kes kõhuli, kes selili. Šveitslasel vedas, oli kõhuli ja sai käe pikalt-pikalt välja sirutada ning ületas lõpujoone enne teisi ja pääses sellega poolfinaali.
Eelsõidu kiireim, rootslane Victor Öhling-Norberg, jäi šveitslasest juuksekarva võrra maha. «See on suusakross, napilt võidad, napilt kaotad,» laiutas ta käsi.