/nginx/o/2014/02/21/2842106t1hbad6.jpg)
Maris Cakars, lätlane, Eesti laskesuusakoondise peatreener, ei nurise, vaid räägib, nagu asjad on. Ta ei mõista, miks sunnitakse noort neidu, Darja Jurlovat, piinlema Peltoneni suuskadel, mis jäävad alamäge seisma. Ta ei mõista veel paljutki, aga kinnitab, et sportlased andsid endast olemasolevate tingimuste juures parima.
Enne teatesõite, võistlusvabal päeval, on paslik aeg ette võtta laskesuusakoondise peatreener Cakars. Päev on päikeseline, Cakars muigab: «Kas räägime reaalsest elust või muinasjutte?»
Mis seal reaalsest elust ikka, seda nägime olümpial. Vanameister Indrek Tobreluts oli ainus, kes 30 sekka suutis sõita, ülejäänud...
Kehvad suusad
«Jah, reaalsus on teinekord karm,» noogutab Cakars. «Aga vaadake helgemat külge, mida Eesti kahjuks ei näe – segateates oli Põhjamaadest ja Baltikumist stardis vaid kaks riiki, meie ja Norra. Üks esimene, teine viimane. Aga me olime stardis! Tegelikult on varjusolevat rohkem.»
Kui segateatekullaga maailma medalirikkaimaks taliolümpialaseks kerkinud Ole Einar Bjørndalen oleks sõitnud Darja Jurlova suuskadel, võinuks ta võidust vaid unistada, põrutab Cakars.
«No mille pagana pärast me sunnime noort tüdrukut piinlema Peltoneni suuskadel, mis jäävad keset laskumist seisma? Kirjutasin sügisel alaliidule kirju, võitlesin, nagu suutsin, aga ma ei murra end läbi uksest, mis on kolme lukuga suletud. Murdmaal on kolm valdavat suusamarki – Fischer, Rossignol ja Atomic –, aga meie leiame, et peame maailmas ainsana kasutama Peltoneni.»
Hea küll, Sotši mängudest saab ajalugu. Vaatame tulevikku. Mida me peame tegema, et noor koondis (ärme veterane arvesta, nemad lõpetavad niikuinii õige pea), kuhu tuleb lisada noorte ja juunioride tiitlimedaleid võitnud Tuuli Tomingas, Rene Zahkna ja Johan Talihärm, nelja aasta pärast tippudele lähemale nihkuks?
«Retsepti ei ole. Kellelgi,» laiutab Cakars käsi. «Näe, lubas Venemaa laskesuusakoondise peatreener Wolfgang Pichler Sotšist sadat kulda, aga pole ühtegi, vaid üks hõbe ja pronks. Mina sõnu ei pillu, kuid mõistagi tahan, et meie omad võitma hakkaks. Tean, mida vaja, et oleks lootust.»
Suur raha ei tähenda veel suurt tulemust, kinnitab Cakars. «Raha peab olema vajalikul määral, lisaks süsteem ja töö. On teatud tingimused, mis peavad olema täidetud.»
Cakars meenutab: «Tulles Eesti koondise etteotsa ja nähes eelarvet, ütlesin kohe, et hakkame sõitma kohtadele 30–60. Fanatismi toel. Enamat selle rahaga ei suuda. Kui olete nõus, anname minna! Andsime. Olen lubaduse täitnud.»
Laskesuusatamine on 40 protsendi ulatuses tehniline ala, alustab Cakars murejuttu: «Millised on padrunid ja püssirauad, kas kuul sobib selle toru jaoks, kas on iga ilma jaoks õigeid kuule? Suusad, nende põhjalihv, määrded. Kui neist ükski pole maailmatasemel, anname rivaalidele edumaa.»
Silmaläätsed, jätkab Cakars. «Peame organiseerima Kalev Ermitsa Saksamaale eriarstide juurde, et ta saaks endale sobivad spordiläätsed, mis maksavad kümme korda enam kui tavalised. Ja Grete Gaim tuleb saata suvel Bormiosse, liustikule, mäest allasõitu õppima, peame palkama talle õpetaja. Ta kaotab laskumistel palju sekundeid. Kui tahame tippudele lähemale nihkuda, peame selleks raha leidma. Aga raha pole.»
Cakars jõuab suusahoolduse juurde: «Töötasin lätlanna Madara Lidumaga, ta oli Torinos kümnes, sõidus väga kõva. Ainuüksi määretele kulus tal 15 000 eurot aastas. Aga nii on, kui sa tahad esikümnesse või selle lähedale jõuda.»
Erikohtlemine vajalik
Ja ühe hooga edasi: «Iga olümpiakandidaat peaks saama meditsiinilist teenindust – füsioterapeuti, arste, taastusvahendeid, psühholoogi, naised günekoloogi – igal ajahetkel vastavalt vajadusele. Teha analüüse ja teste. Nii nagu maailmas asjad käivad. Kui noored ei saa tipptasemel teenindust, on vähe lootust, et nad jõuavad tulemusteni, milleks oleks võimelised. Nad annavad endast parima, aga kui soovime noppida suuri ja maitsvaid õunu, mitte väikseid ja hapusid, tuleb luua vastavad tingimused.»
Hulk noori ja andekaid on alaliidul kui taak kaelas, nõustub Cakars, ja teab lahendust, kuid ei taha seda esmalt välja öelda: «Meil on Lätis süsteem, las teie olümpiakomitee uurib.»
Lõpuks ta siiski selgitab: «Individuaalsete alade jaoks on loodud olümpiakomitee juurde omaette üksus, kuhu suunatakse raha talentide jaoks. Et nad saaksid kõik vajaliku vastavalt võimalustele. Kõike ei saa jätta alaliidu kanda. Ma loodan väga, et meie andekatel noortel ei lasta raisku minna.»
Cakars nõustub, et talente tuleb kohelda eriliselt. Kui anda kõigile näpuotsaga, ei tule siit ega sealt lõppkokkuvõttes midagi. «Jah, meil oli Sotšis probleeme – tehnilisi ja psühholoogilisi –, kuid saanuks sportlased, eelkõige noored, väärilist teenindust kõiges, oleks kohad olnud märgatavalt paremad,» võtab ta jutu kokku. «Ma ei ütle, et tipu lähedal, aga paremad. Aga säärane on elu. Ajame läbi sellega, mis on, ja anname endast parima.»