Miks hoiavad profimeeskonnad Eesti jalgratta eliitvõistlustest kõrvale?

Mujal maailmas näeb haruharva, et kolme rahvusmeeskonna esindajad esimese kategooria võistlusel ühele pildile satuvad. Tartu GP võitja Tanel Kangerti (keskel) tuules sõidavad Poola koondislane Adrian Honkisz (vasakul) ja lätlane Toms Skuijnš. Foto: Sille Annuk

Mujal maailmas toovad esimese kategooria rattasõidud kohale ridamisi esimese suurusjärgu tähti, Eestisse tulevad vaid teise ešeloni mehed. Postimees uuris, miks?

Postimees julgeb väita, et nii kesise tasemega esimese kategooria rattavõistlust, kui olid läinud nädala lõpus Eestis peetud Tallinna-Tartu PG ja Tartu GP, tänavu mujal maailmas ei toimu.

Nii esinduslikul jõuproovil lastakse harva rahvusmeeskondi starti, Eestis moodustasid riikide koondised aga enamuse. Nelja profitiimi, kusjuures kõik kuulusid 3. divisjoni ehk Continental Teamide sekka, kõrval soostusid ala mõistes perifeeriasse tulema kaheksa koondist. Stardijoonele asus kõigest alla saja sportlase.

Probleemi peapõhjus peitub – üllatus-üllatus – rahas. Estonian Cycling Weekendi võistluste direktor Indrek Kelk meenutas, et kui parimatel päevadel oli neil Tartu GP eelarve 1,4 miljonit krooni, siis nüüd tuleb sama eelarvega korraldada kaks võistlust.

«Kunagi maksime Ag2r’ile ja Cofidisele ühe stardi eest kompensatsiooni 2000 eurot (üle 31 000 krooni), nüüd oli kalleim meeskond Jaan Kirsipuu ja Mart Ojavee tiim CKT tmit, kes sai 1000 eurot,» võrdles Kelk.
UCI määrustes on kirjas soovitus, et esimese kategooria võistluse korraldajad peaksid meeskondadele maksma ühe stardi eest 2000 eurot. Sellist raha pole eestlastel raske majandusolukorra tõttu aga kuskilt võtta. Vähetähtsat rolli ei mängi Euroopa äärealal asuva Eesti asukoht.

«Nii suurt huvi kui tänavu pole varem meie võistluste vastu varem tuntud. Näiteks Katjuša Continental Team hoidis aprilli keskpaigani ust lahti,» märkis Kelk. «Probleem on selles, et lähiriikides napib profimeeskondi. Euroopas baseeruvad tiimid teevad kiired arvutused ja neil ei tasu majanduslikult siia tulla. Saada Eestisse võistlema lätlane Aleksejs Saramotins oma meeskonna HTC-Columbiaga, on helesinine unistus, kuid tema tahe oli niivõrd suur, et tõmbas selga koondise särgi. Jussi Veikkaneni tiim Francaise Des Jeux kutsus soomlase viimasel hetkel Prantsuse karikavõistlustele.»

Kelk kinnitas, et võistluse hääbumisest pole põhjust rääkida. Hoopis vastupidi – korraldajate järgmine eesmärk on taset veelgi tõsta ja saada mõlemale ühepäevasõidule Hors Category.

Rattaringkondades on arutatud, et UCI kalendrisse kuuluvate võistluste korraldajad võiksid vabatahtlikult kategooriat alandada, mis aitaks kokku hoida kulusid ja osaleda saaksid ka kohalikud amatöörklubid.

ProShop Teami juht Allar Tõnissaar kinnitas, et on Kelguga sellest rääkinud. «Eesti klubid saaksid oma vormis sõita ja see oleks sponsoritele atraktiivne,» märkis seitse aastat kunagist Tallinna GPd korraldanud Tõnissaar. «Kahtlustan väikest vägikaikavedu. Korraldajad määrivad profimeeskondadele mett mokale jutuga kergemalt väärtuslikke punkte teenida, tiimid omakorda loevad raha.»

Kelk aga välistas kategooria alandamise. «Ma ei näe selleks ühtegi normaalset põhjust. See tooks kaasa meedia ja meeskondade senisest väiksema huvi. Kunagi, kui võistlus kuulus teise kategooriasse, said osalemisõiguse Eesti amatöörklubid, kuid esimesed mahajääjad tekkisid juba avaringi keskel ja sellist katastroofilist tasemevahet pole meile vaja,» rääkis Kelk.

Ülemaailmne majandussurutis ei kimbuta mitte ainult Eesti rattavõistluste korraldajaid, raha loetakse hoolikalt ka Kesk- ja Lõuna-Euroopa riikides. Kalev Chocolate Teami mänedžer Jüri Savitski tõi tabava võrdluse: kui mullu maksis Luksemburgis toimuva Fleche du Sudi velotuuri korraldaja Eesti ainsale profimeeskonnale kompensatsiooni 1500 eurot (üle 23 000 krooni), siis tänavu pidi šokolaaditiim osalemiseks 3000 eurot peale maksma.

«Ajad on kahe aastaga kardinaalselt muutunud. Praegu pakuvad kompensatsiooni üksikud korraldajad, sest paljud meeskonnad on ise nõus maksma. Näiteks Austrias toimuvale tuurile pääsemiseks tuli tasuda 500 eurot,» andis Savitski aimu telgi taga toimuvast. «Raske on kutseid saada kevadel ja suvel, kuid sügiseste võistluste korraldajad on nõus stardiraha maksma. Ka jaanipäeva paiku on võimalik teenida, sest valmistutakse riigi meistrivõistlusteks ja võistelda soovijaid napib.»