President Seli Eesti spordist: nii ei saa edasi minna

Mehed, kellel on Eesti spordipoliitika määramisel suur roll, Sotši olümpiat jälgimas: EOK president Neinar Seli (fotoaparaadiga), EOK peasekretär Siim Sukles (paremal), kultuuriministeeriumi asekantsler Tõnu Seil (vasakul) ja Eesti Suusaliidu president Sandor Liive (vasakult teine). Foto: Liis Treimann

EOK president leiab, et iga alaliit peab raha kulutamise ja tulemuste eest ise vastutama.

Eesti jaoks oli Sotši taliolümpia täielik ebaõnnestumine – 30 parema hulka mahtus vaid neli sportlast, neist parimana pidi iluuisutaja Viktor Romanenkov leppima 24. kohaga. Statistid olid meie murdmaasuusatajad, kahevõistlejad ja laskesuusatajad, olümpiale pääsenutest jäid viimaste hulka meie iluuisutajad… Nii kesiseid tulemusi pole pärast taasiseseisvumist Eesti sport näinud ning ilmselgelt näitab asjade selline käik, et meie spordisüsteemis on midagi väga mäda.

Olümpiamängude viimase päeva lõunal olümpiaküla hotelli viimasel korrusel asuvas restoranis ajakirjanikega vesteldes ei kiirustanud Eesti Olümpiakomitee president Neinar Seli hinnangute andmisega. «Laseme esmalt hinnata oma esinemist sportlastel endil ning kolme suurema alaliidu esindajad tulevad EOK täitevkomiteesse ja seal annamegi tulemustele hinnangu,» rääkis ta. «Enne olümpia algust lasime kõigil sportlastel seada endale eesmärgid, nüüd kavatseme neid tulemustega võrrelda.»  

Neinar Seli, kokkuvõtted on küll toredad, aga ilma igasuguse analüüsimisetagi on selge, et olümpia Eesti jaoks ebaõnnestus. Kes peab kandma vastutust Eesti talispordi allakäigu eest?

Kõik asjaosalised peavad kandma vastutust – alates sportlasest kuni EOKni. Mina isiklikult tunnen süüd kasvõi selle pärast, et laskesuusatajatel jäi viimase treeningulaagri raha saamata. Aga teisalt, kui Tallinna Sadam on 16 aastat sporti toetanud ja nüüd enam ei toeta, siis peaks vastutama ka selle otsuse taga olnud majandusminister Juhan Parts. Ta küll lubas populistlikult, et Eesti Lootsi dividendidest tuleb 250 000 eurot spordile, kuid tegelikult seda raha ei tulnud.

Kahjuks on spordis raha võrdne tulemusega. Kui ma aasta tagasi küsisin alaliitudelt, millest on kõige suurem puudus, siis küsiti kohe vastu, et kas tahad medalit? Kui jah, siis on vaja teha see laager ja see laager… näiteks suusatajatel tähendas see 155 000 euro suurust väljaminekut. Tegemist olnuks täiesti eelarvest väljas oleva rahaga.

Kuidas sa käituksid oma äriimpeeriumis firmajuhiga, kelle alluvate tulemused võrreldes eelnevaga on täiesti põhja põrunud, kes läheb konflikti raha eraldava emafirmaga, ei täida lubadust ega suurenda ettevõtte eelarvet kolm korda ning kelle ebaseadusliku tegevuse kohta alustatakse kriminaalmenetlus?

Mind on volitatud üldkogu poolt ja ma sain väga tugeva mandaadi. Ma tunnen vastutust ja vastutan ka oma sõnade eest. Kui aga need, kes on mulle kogu aeg vastu töötanud, on õigemad, siis andke andeks… ma olen palju ühiskondlikke ameteid pidanud ja ma ei hoia ühestki ametist kinni.

Kui üldkogu arvab, et mina olen Eesti spordile takistuseks, siis ma tunnistan, et ei saanud pooleteise aastaga nelja aasta programmi täitmisega hakkama, ja astun tagasi. Aga ma soovitan ikkagi vaadata tulemusi nelja aasta pärast.

Kas tunned, et EOK presidendina jäi enne Sotšit ikkagi midagi tegemata või ei suutnud sa teha asju nii, nagu lootsid? Mainisid, et sportlaste ettevalmistuseks mõeldud raha ei suudetud leida.

Eraettevõtete eelarved olid tehtud juba enne, kui algas minu ametiaeg. Ja üsna mõistetavalt ei näe keegi põhjust oma reklaami eelarvet muuta. Seda enam, et Eestis on riigi väiksuse tõttu spordi toetusest tulev tulu minimaalne, seega on tegemist pigem metseenlusega, see aga tähendab omakorda, et spordile antavat summat ei suurendata.

Sport pole ettevõtetele reklaamikanalina efektiivne.

Just seepärast võtsingi EOK presidendina ette riigi, et see oleks eraettevõtjatele eeskujuks. Paraku toetas riigi ettevõte hoopis jäähoki MMi… no millest me siin räägime.

Postimees tegi laskesuusatajatele ettepaneku esitada EOK-le detailne noorte talentide arengukava neljaks aastaks koos nõudmisega, et koostöös alaliiduga täidetaks vähemalt miinimumprogramm, mis tagaks arengu…

… muideks, laskesuusatajatelt lootsin ma Sotšis rohkemat…

… paraku on miinimumprogramm, mis tähendaks siiski võrdseid tingimusi teiste tippriikidega, kallis. Kas EOK tagaks antud miinimumprogrammile finantseerimise, ja kui ei, siis miks ning kuidas sel juhul oleks võimalik rivaalidega rinda pista?

EOK president pole ainult ühe ala president ning iga alaliit on siiski eraldiseisev mittetulundusühing. Kõik sellised projektid peaksid algama oma alaliidu seest ning EOK osa võiks olla alaliitude-ülene turundus. Tean, et leidub firmasid, mille juhid ütlevad, et nemad ei tea, keda toetada, ja küsivad meie käest soovitusi. Nüüd tuleks pidada maha diskussioon, mida ja millistel spordialadel tasuks ette võtta. Hea näide on meie noori andekaid sportlasi koondav järelkasvutiim.

See on alaliitude-ülene.

Jah, me maksame stipendiumi otse sportlasele, alaliitu see ei puuduta. Praegu on järelkasvutiimis 20 sportlast ja sinna tuleb veel paar inimest juurde. Kõik nad saavad aastas 2000 eurot. See raha tuleb minu palgafondist.

Kas see summa on piisav, et tagada noorele sportlasele muretum ettevalmistus, või tuleks projekti rahaliselt suurendada?

Tegelikult tuleks meil tegeleda hoopis paremate koostöövõimaluste leidmisega. Tegime koostööprojekti spordipsühholoogidega, meil on kolm head selle ala spetsialisti. Nüüd tahaks teada, mis juhtus olümpial näiteks Jelena Glebovaga ja miks ta ei kasutanud meie loodud võimalusi.

Lisaks treenerite pool – miks me peame võtma suusatamise sprinditreeneri välismaalt, kui meil on Audenteses treenereid, kes panid jooksma näiteks Argo Golbergi? Võib-olla saaksid nemad aidata ka meie suusasprintereid.

EOK on kui mitme miljoni eurose käibega ettevõte, mille ülesanne on edendada tippsporti ja tuua medaleid. Praegu tundub, pillutakse raha alaliitudele selleks, et nood mugavalt ära elaksid. Kas EOK kavatseb uurida, kuidas raha on kasutatud, kui efektiivselt – tulemused lähevad üha kehvemaks, järelkasvu pole… millega alaliit on tegelenud?

Me vaatamegi iga aasta üle, kuidas alaliidud lepingut täidavad. Aga alaliit on eraldi mittetulundusühing ja lõpuks peavad ikkagi vastutama nemad ise.

Hea näide on suusaliit, kus enamik raha kulutatakse murdmaasuusatamisele, kuid olümpial oli nende tulemus ümmargune null. Alaliidu-siseses konkurentsis olid neist paremad nii mäesuusatajad, suusahüppajad kui kahevõistlejad. EOK võiks anda suuniseid, millele nad raha kulutavad.

Kui EOK võtaks endale nii sisulise rolli, siis sellega võtame alaliitudelt ära vastutuse. Aga võtame suusaliidu – nad peaksid ise analüüsima, miks näiteks lumelaudurid pole neilt oma ala arendamiseks piisavalt raha saanud. Miks nad ei tee uusi asju? Või võtame uisuliidu – miks kogu raha läheb iluuisutamisele, äkki peaksime panustama ka kiiruisutamisse, äkki sellel alal oleksid tulemused paremad?  

Selliste teemade selgeksrääkimise heaks kohaks oleks Eesti spordi kongress. Seal tuleks sõlmida ühiskondlik kokkulepe, mida ja kuidas me edasi teeme.

Eestis sisuliselt ei tegeletagi uute olümpiaaladega – lumelaud, vigursuusatamine, naiste suusahüpped. Kelle kohustus on neid alasid arendada, luua pargisõiduradu, suusakrossiradu, rennisõidurenne? Vihjasid oma jutus suusaliidule, aga nendel selleks raha pole, omavalitsustel samuti mitte. Olümpiaspordi eest vastutab EOK, seega...

See ei saa olla ühe mehe – EOK presidendi – projekt, vaid asjad peaks käima koostöös alaliiduga. Mina isiklikult näen uutes alades suurt perspektiivi. Kõige tähtsam on algatada diskussioon, mida ja kuidas teha, arutame läbi ja paneme asjad õiges suunas liikuma.

Aga kes siis ikkagi Eestis tippspordi eest vastutab? EOK on justkui katusorganisatsioon, kes peaks teemad tõstatama, kuid poliitika kujundab ikkagi kultuuriministeerium. Kui aga riigi tasemel tõstatada tippspordi küsimus, hakatakse rääkima, et sellega tegelemine on totalitaarse riigi tunnus.

See totalitaarse riigi jutt ei ole muidugi õige. Meil on hea lause: Terve Eesti eest! Väga ilus lause, sest me võitleme ju terve Eesti eest, nii tervislikult kui sotsiaalselt. Paraku on reaalsus selline, et räägime iga spordikongress samadest probleemidest, kuid midagi ei muutu. Tahaksin teha nii, et sügisel toimuv kongress poleks enam lihtsalt jututuba.

Spordikongressil pole seaduslikku jõudu. Kas Eesti riigi spordipoliitika on puudulik?

Ma ei taha intriige! Aga milline on siiani spordipoliitika olnud… kõik on juhuslik ja kõik on vaba, kui tuleb, siis tuleb. See on üks võimalus, kuid meie väiksuse juures pole see hea, meil peaks olema rohkem paindlikkust ja võimet suunata. Peame tegema selgeks, mis on meie prioriteedid.

Aga kui riik annab raha, siis riik tahab ka tellimust saada ning see ei näita sugugi totalitaarset süsteemi. Tegelik spordi rahastamine käib siiski kohaliku omavalitsuse kaudu.

Selge on see, et nii edasi minna ei saa! Spordirahva hulgas peab tekkima konsensus, mida ja kuidas oleks õigem teha. Ideed tuleb panna arutusele, sest ega meie seal EOKs pole ka ainsad targad. Tuleb küsida, mida alaliidud arvavad – kas nad kogu probleemistikku üldse tajuvad?

Kas Eesti spordi kongressil vastu võetud otsused on sobivad Eesti spordipoliitika kujundamiseks? Kui ei ole, siis miks me seda kongressi üldse teeme – kas see on ventiil, et läheme pulti ja laseme kõik endast välja, ja sinna see jääb? Mina ei taha niimoodi!

Spordikongress peaks olema lõpuorgan, kuhu tuuakse välja eelnevas tööprotsessis leitud lahendused ning kongressil vastu võetud otsused peaks olema need, mida me aktsepteerime. See oleks ühiskondlik kokkulepe ja ühtlase tugi EOK-le edasiseks tegevuseks.  

Lisaks taliolümpia ebaõnnestumisele on Eesti spordiga seoses õhus veel üks halb asi. Pärast olümpia lõppu avalikustab ROK Kristina Šmigun-Vähi dopingujuhtumi detailid. Millist mõju see Eesti spordile avaldab?

Igal juhul negatiivset mõju… kõik dopinguga seonduv avaldab alati negatiivset mõju. Aga ma ei ütleks, et Kristina kutsumine EOK asepresidendiks oli viga – meile on vaja eeskujusid, ja mitmekordse olümpiavõitjana Kristina on ja oli eeskuju.

Kuidas tekkinud ebameeldivat olukorda lahendada, asepresidendi kohalt peab ta tagasi astuma?

Lahendus peab tulema Kristina enda poolt. Meil on temaga väga hea side, ta kinnitas, et oleks tahtnud rohkem panustada EOKsse, aga laste pärast ei saanud. Kõik tema järgmised sammud tulevad siis, kui asjad järjest lähemale jõuavad. Aga enne, kui pole ametlikku kinnitust, ei maksa lahmida. Samas ei tolereeri ma dopingut mitte mingil juhul!