Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2008/08/10/64220t1h7db5.jpg)
Nädal olümpiamänge on seljataga. Pooltel Eesti 47-liikmelisest sportlasperest on praeguseks Pekingi mängud läbi ja nendest on parim tulemus tennisist Kaia Kanepi jõudmine 16 parema sekka. Kui ujujate ja 1500 meetri jooksu Eesti rekordid kõrvale jätta, võib ülejäänute esinemise kohta maksimaalselt «tubli» öelda. Rõõmust püsti kargama ja käsi plaksutama panevaid eneseületusi pole olnud, kuigi neid, kellest seda võinuks oodata – medal olnuks muidugi liig helesinine unelm – oli ju mitmeid. Võimalusi kõrgemale tõusta samas jagus, mõnelgi juhul jäi õnnest puudu. Õnn soosivat aga tugevamaid. Eks analüüs, miks läks nii nagu läks, seisab kindlasti veel ees.
Kuid laupäev on see päev, kus Eestile võib tulla esimene kahest oodatavast medalist, kui sõudekanalil võtavad viie vastasega mõõtu Ateena olümpiahõbe Jüri Jaanson ning tema paarimees Tõnu Endrekson. Millised on võimalused teisele medalile, annab samuti tänane päev märku, kui finaalikohta asuvad püüdma Eesti kettaheitjad eesotsas maailmameistri Gerd Kanteriga. Usutavasti vähemalt ühel juhul tuleb tabamus.