Lootustandva jalgpalluri Hans Kristjan Rodima surma, mis märtsis Eestit vapustas, põhjustas kardiaalne äkksurm ehk rahvakeeli südameatakk, selgitas ekspertiis.
Lootustandva Eesti jalgpalluri surma põhjustas südameatakk
Märtsi keskel Tartus oma elukohas hinge heitnud 17-aastase Rodima ootamatu surm tabas lähedasi ja tuttavaid kui välk selgest taevast, sest tegemist oli läbi-lõhki spordipoisiga.
Kuid just liigne armastus spordi vastu võis kuni 18-aastaste koondistesse kuulunud Rodimale saatuslikuks saada. «Kinnitust sai meie kartus, et surm oli tingitud ülekoormusest. Hans Kristjanile võis saatuslikuks saada haigena trennis käimine,» nentis Rodima ema Pilvi Luhaste.
Tõsise spordipoisina ei kaevanud Rodima kunagi millegi üle ega kellegi peale. «Telefonitsi vesteldes ütles ta alati: ema, ära muretse, kõik on korras. Ma mõistan Hans Kristjanit, sest ta soovis meeletult trenni teha ega tahtnud mind endast välja viia,» meenutas Luhaste.
Tabletid hoiavad elus
Tartumaal Võnnus elav ema ja poeg olid mitu korda päevas telefoniühenduses seetõttu, et Tartu Kivilinna gümnaasiumi 10. klassis õppinud Rodima viibis argipäevadel Lõuna-Eesti keskuses üürikorteris.
«Olin Hans Kristjaniga lähedasem kui oma abikaasaga. Mu süda karjub tema järele, tabletid hoiavad mind elus. Suure tutvusringkonnaga Hans Kristjanit oli kirikusse ära saatma tulnud sadu inimesi ja see näitas, et tema tegemised läksid paljudele korda,» rääkis Luhaste.
Paar korda nädalas pojal külas käinud Luhaste sõnul toitus nooruk korralikult, pealegi veetis ta nädalavahetused vanematekodus. «Jutud alkoholist, narkootikumidest ja mokatubakast ei vasta tõele, sest neid aineid verest ei leitud,» lisas Luhaste. «Tegelikult olime kursis, et Hans Kristjan mokatubakat kasutas, kuid umbes kuu aega enne surma kinnitas ta, et on sellest üle saanud.»
Eelmise aasta aprillis Tartu Ülikooli kliinikumis koduklubi Tartu Tammeka korraldatud terviseuuringutel käinud Rodima näitajad olid korras, kuid kaasa antud paberil oli kirjas, et sügisel oleks soovitatav uuesti kontrolli minna. Seda aga ei tehtud. Rodimal oli probleeme süstoolse ehk ülemise vererõhuga, mis just taastudes üle normi kippus tõusma.
Tammeka füsioterapeut Ott Meerits ütles, et kordustesti tõepoolest ei tehtud, kuid arstid kinnitasid talle, et see poleks Rodima surma ära hoidnud. «Kaks-kolm päeva enne Hans Kristjani siit ilmast lahkumist oli mul temaga jutuajamine.
Toonitasin talle, et vigastusohu vähendamiseks ja organismi ökonoomsemaks töötamiseks tuleks lihasmassi kärpida,» märkis Meerits.
Eesti Jalgpalli Liidu pressiesindaja Mihkel Uibolehe sõnul soovitab alaliit klubidel noormängijaid hooaja vältel korra tervisekontrolli saata. Järgmisest aastast muutub see nõue kohustuslikuks.
Muljetavaldavad jõunäitajad
Mullu suvel saadud jalatrauma tõttu mängis äärepoolkaitses ja rünnakul tegutsenud Rodima jalgpalli osalise koormusega, senisest rohkem aega veetis ta jõusaalis ja ujulas.
Et Rodima kangi tõstes palju higi valas, näitavad tema tulemused. Ema sai pärast traagilist sündmust teada, et 68 kilo kaalunud poja rinnalt surumise rekord oli muljetavaldav 107 kilo.
«Üks asi teeb mind murelikuks,» tunnistas Luhaste. «Mina pole treeningul poja kõrval, kuid professionaalsed õpetajad-treenerid peaksid liiga suuri raskusi tõstvale noorsportlasele tegema märkuse või vanematele sellest teada andma.»
Kui Rodima kaheksa-aastane õde Mariah peaks sama agaralt sporditeel astuma, kavatseb ema tütre tervise suhtes palju hoolikam olla.
«Sportivad 15–17-aastased lapsed peaksid vähemalt kaks korda aastas arsti juures oma tervist kontrollima,» rõhutas Luhaste. «Ja uneajaga ei tohi koonerdada. Hans Kristjan tegi kord oma blogisse sissekande kell kaks öösel. See on liiast.»
«Tänan kõiki häid inimesi, kes meile raskel hetkel toeks olid ja Hans Kristjanit oma kohalviibimisega ärasaatmisel austasid,» jätkas Luhaste. «Soojad tänusõnad treeneritele, trennikaaslastele ja nende vanematele unustamatute hetkede eest.
Suur tänu koondistele kutsete eest – Hans Kristjani unistus oli olla valitud nende ridadesse. Tänan südamest Hans Kristjani sõpru, nende vanemaid ning Tartu ja Võnnu koole.»