Jaan Martinson: kas EOK hakkab viimaks tööle ja kuulutab Lätile sõja?

Kes vastutab, et laskesuusatajad nelja aasta pärast olümpial ei põru? Kas ainult sportlased ise, alaliit või on ka EOK-l mingigi vastutus? Foto: Liis Treimann

Huvitav, miks kõik ümberringi tahavad olla tõsiseltvõetavad spordiriigid, seavad eesmärke ja loevad medaleid, aga meie oleme seisukohal, et keerutame pöidlaid, laseme asjal kulgeda omasoodu ning ootame imet, sest nagu Eesti spordijuhid kinnitavad, on ime iga poodiumilepääs.

Ühest küljest räägime, et tippsport on (meelelahutus-)tööstus, teisalt taas pillume raha – mitte just suurt, aga raha seegi – paremale ja vasakule ega tunne vähimatki huvi, kuidas seda kulutatakse. Kas tööstuses saaks nõnda, et annad firmajuhile kohvritäie krabisevat, kuid ei nõua temalt vähimatki? Eks pärast paista, mis saab. Läheb firmal hästi, on tore, tuleb pankrot, pole samuti hullu.

Venelased, norralased, rootslased, sakslased – kõik seadsid Sotši olümpiaks selge plaani. Venemaa veel, kuid teisi ei saa kindlasti pidada totalitaarseteks ehk ainsateks riikideks, keda lahkuva valitsusjuhi Andrus Ansipi sõnul spordisaavutused huvitavad.

Teeb kurvaks, et meie olümpiaisad on Ansipiga samal seisukohal. Eks nii ole mugav pehmel toolil istuda ja mitte millegi eest vastutada. Jagada vaid riigi raha ning oodata, et äkki ilmub mõni hullumeelne, kes loob oma tiimi à la Gerd Kanter või Kelly Sildaru, ning toob medali või paar. Siis saab neile lilli viia, õlale patsutada ja prožektorite valguses koos staariga pildile jääda, nagu oleks ise kulla ja karra kodumaale toonud.

Ilmselt vaatab EOK põhjanaabrite kolleege kui nõdrameelseid. Kujutage ette, millise jamaga nad tegelevad: seavad eesmärgi ja kuulutavad selle välja!

Soome olümpiakomitee Martti Raju ehk tippspordijuht Mika Kojonkoski tuletas pärast Sotši mänge rahvale meelde, et nende soov on endine – kerkida 2020. aastaks edukaimaks põhjamaaks. Seda vaatamata tõsiasjale, et kui Soome võitis Sotšis viis medalit, siis Norra 25 ja Rootsi 15.

Telekommentaatori küsimusele, kas säärane eesmärk on reaalne, vastas Kojonkoski: «See on visioon, siht, mille poole pürgida. Talveolümpiat silmas pidades tundub eesmärgi täitmine võimatu, aga vaadates laiemat pilti, siis lootust on: meie võrkpallurid ja korvpallurid mängivad MMil, hokijuuniorid krooniti maailmameistriks ... Tõsi, eesmärk on kõrge, aga selle täitmiseks tuleb teha kõvasti tööd, siis pääseme ka talvealadel Norrale ja Rootsile lähemale.»

Mida Eesti vastu paneb? Pöidlakeerutamise ja niisama vahtimise?

Tegelikult peaks EOK võtma kaks selget sihti, mis on soomlaste eesmärgist märksa reaalsemad: olla taliolümpial parem Lätist ja suveolümpial nii Lätist kui Soomest.

Londonis sai Läti kulla ja pronksi, Soome hõbeda ja kaks pronksi, meie hõbeda ja pronksi. No ei ole rivaalide alistamine võimatu, ainult et sellega tuleks algust teha täna. Tuleks välja selgitada kõik Eesti võimalikud olümpiamedalistid, tagada neile parimad tingimused, leida raha ... Ühesõnaga tuleb hakata tegutsema nii, nagu maailmas asjad käivad, mitte torisema noorte ja lootustandvate laskesuusatajate suunas, et saate meilt isegi palju raha, et meie tegeleme vaid edukate, mitte andekatega, ja et ärge virisege ja saage ise hakkama, sest spordi edendamine pole EOK mure.

Niisiis, kas EOK presidendis Neinar Selis on niipalju meest, et hõigata esmakordselt ajaloos välja eesmärk ja näidata ära, mida selle täitmiseks teha kavatsetakse? Samas on arusaadav, et mugavam on sihti mitte seada, sest vastasel korral saaks EOK tööd ju hinnata. Kes meist ei tahaks töökohal niisama istuda, olla vastutusest vaba ning saada palka ka siis, kui sinu nii-öelda töö tulemus on Eesti (tipp)spordi täielik põrumine?