«Mida sa, kurat, vabandad siin pärast sitta sõitu!»

Jaak Mae Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

«Kui võistlus läks korda ja meel rõõmus, lähed ajakirjanike ette kergel sammul ning pole mingit muret hõisata üht ja sama juttu kolm korda järjest. Kehva tulemuse korral aga vaatad, kuidas saaks minema hiilida. Venitad staadionilt lahkumist kui kummi, et äkki ajakirjanikud tüdivad ja lasevad jalga. Aga nad kurivaimud ju ei lase,» kirjeldab võistlusjärgseid kohtumisi meediaga endine laskesuusataja Eveli Saue.

Tulemus määrab, kas koridori – intervjuude tsooni, inglise keeli mixed zone’i –, mis suunab sportlase finišist vabadusse, ääristavad roosipõõsad või kaarnakari. Esmalt tuleb vastu Lembitu Kuuse ehk telemehed, seejärel raadiohääled ning viimasena kamp leheneegreid – kõik nõuavad oma. Nõuavad vastuseid, et miks läks nii, mitte naa, ja et kuidas tunne on.

«Sportlane seab enne võistlust eesmärgi ja kui finišis tablood vaadates on see täidetud või ületatud, pole probleemi ajakirjanike ette minna,» selgitab ekssuusataja Priit Narusk. «Jutt jookseb, sa tead, millest rääkida. Ent kui oled sel päeval põruja ning ei mõista ka ise, miks, siis hakkadki laveerima.»

Nii Sauele kui Naruskile tulid Sotši mängudel esinenud sportlaste võistlusjärgsed intervjuud tuttavad ette.

Saue: «Staadionilt lahkudes üritad eelkõige endale selgeks teha, mis toimus, miks nii kehv – vorm oli hea, aga lasid mööda ning keerasid võistluse nässu. Oled tige, valad pisaraid. Ja siis pannakse mikrofon nina alla. Sa ei tea hetkel vastuseid. Mõtled midagi välja. Räägid ühele üht, teisele teist, et ennast säästa.»

Narusk: «Palju sõltub sellest, kes on küsijad. Asjatundjate ja vanade tuttavatega on lihtsam, aga kui satub vastu ajakirjanik, kes ei tea suusatamisest tühjagi, on keeruline. Teatad, et suusk lipsus tagasi, aga ta ei mõista, millest jutt. Paljuski sõltub intervjuu tase sportlase tarkusest ja kogemusest. Samas rääkis Sotšis nii mõnigi noor asjalikult, ent veteran mitte nii väga. Teinekord võinuks sportlane üht-teist ütlemata jätta, aga teisalt peab igaüks ise oma vitsad kätte saama.»

Sauele karme ja ebameeldivaid kogemusi meediaga ei meenu: «Ajakirjanikud hoidsid mind.» Sauet ei häirinud seegi, kui pärast täielikku altminekut Vancouveri olümpial avaldasid lehed järgmisel päeval suuri fotosid tema kössisolekust ja pisarate valamisest.

«Nõndaviisi nuttes pildile jäämine käib sportlase ameti juurde. Mis seal ikka, meedial on oma töö, sportlasel oma. Oleme mõlemad meelelahutajad, üks pakub, teine vahendab emotsioone, mida väljendavad ka pisarad. Teistele olid need pildid suurem probleem kui mulle, kes ma viibisin teisel pool maakera. Muretseti, et ma nägevat nuttes kole välja.»

Ent kas fotograafid käituvad eetiliselt, proovides pisaraid valavast piigast võimalikult dramaatilisi ülesvõtteid saada?

«Otseselt nad nina alla pildistama ei roninud. Kui roninuks? Ei, suusakepiga poleks virutanud, olen rahumeelne inimene. Pigem põgenenuks. Suuskadel. Las ajavad taga, kui suudavad. Samas mõistan väga hästi sportlast, kes ses olukorras piltnikule üle turja lajatab.»

Narusk muigas, et pole see meedia nii verejanuline midagi. Palju hullem, kui sinust ei tehta sootuks välja. Nagu poleks sind olemaski. «Kehva tulemuse korral tuldi tihtipuhku väga otse küsima, et mis juhtus. Aga nii peabki, sest mis seal ikka keerutada. Mina ajasin oma asja nii, kuis suutsin ja oskasin. Palju nadim oli siis, kui tegid hea sõidu, aga keegi ei tundud huvi. Eks ma omal ajal kolme suure selja taha ära kadusin.»

Olümpiapronks Jaak Mae sõnul on ajakirjandus ajas muutuv ning tänapäeval, tänu online-meedia võidukäigule, otsitakse eelkõige show-elementi, mitte tõsist analüüsi. «Pärast võistlust, intervjuutsoonis, saab ajakirjanik kätte vahetu emotsiooni – vastuse küsimusele, mida sa, kurat, vabandad siin pärast sitta sõitu – ja on rahul. Eks ajakirjanikke on igasuguseid. Üks elab kaasa, on hingega spordi sees, teine teeb tükitööd. Leidub neidki, kes noa haava virutavad ja mõnuga keeravad.»

Mae sõnul tuleb tänapäeva meediaga lihtsalt kohaneda: «Ei tahaks leppida, et sisuline jutt artiklist välja lendab ja vaid värv alles jääb – pärast vabandatakse, et ruumi oli vähe või pilt läks arvatust suuremaks –, aga nii see juba on. Olen aru saanud, et kaamera ees tuleb rääkida mõtte- ja hingamispausideta, andmata sellega võimalust intervjuule käärid sisse lüüa. Nii on võimalik edastada ka sisuline sõnum.»

Sedavõrd jäärapäine on Mae küll, et annab ajakirjanikule teada, kui pole asjaga rahul. «Eks konflikte on mõningaid olnud, peamiselt seetõttu, et meedia ei tunneta piiri ning tahab ronida privaatsesse tsooni. Teinekord olen jätnud üht-teist kommenteerimata, sest tean ette, kuidas vastust tõlgendatakse, ning tekivadki erimeelsused.»

Kokkuvõtteks leiab Mae, et õppima peavad mõlemad, nii meedia kui sportlane, kuidas olla võrdväärsed partnerid.