REEDE, 9. JUULI: kas kaheksajalg Paul viib inimesed võlgadesse?

Dunga tõstis Brasiilia koondise kaptenina võidukarika pea kohale 1994. aastal USAs. Foto: SCANPIX

REEDE, 9. JUUNI

Madis Kalvet: kas kaheksajalg Paul viib inimesed võlgadesse?

Tänavuse jalgpalli MM-finaalturniiri ajal on tõeliseks sensatsiooniks tõusnud Saksamaal Oberhauseni okeanaariumis elutsev kaheksajalg Paul, kes on seni ennustanud õigesti kõikide Saksamaa koondise mängude tulemused finaalturniiril.

Praeguseks on ka teada, et Pauli ennustuse kohaselt tuleb maailmameistriks Hispaania ning kolmanda koha kohtumise võidab Saksamaa.

Juba on räägitud ka sellest, et täpsete ennustustega on Paul teeninud palju vihavaenlasi, kuna teatavasti ennustas ta, et Saksamaa koondis kaotab poolfinaalis Hispaaniale.

Meediasse on imbunud ka seda, et Saksamaa koondise tulisemad poolehoidjad on soovinud Pauli surma, kuna temas nähakse juhtunus süüdlast.

Samas pole teada, kui paljud inimesed üritavad tänu Paulile enda rahataskuid suurendada ehk panustavad kihlveokontorites vastavalt Pauli ennustustele.

Minevikust on teada, et läbi ajaloo on olnud palju inimesi, kes igasuguseid endeid jälgides on ennustusmängudes panustanud suure hulga raha ning lõpuks sellest kõigest ilma jäänud.

Seega on ka praegu kindlasti palju selliseid inimesi, kes Pauli ennustust jälgides panustavad raha Hispaaniale. Samas on vähemalt sama suur võimalus, et finaali võidab hoopis Holland ning siis võib olla hulganisti pahaseid inimesi, kes on oma rahast lihtsalt ilma jäänud.

Siinkohal tasuks meenutada, et Paulil lasti ennustada ka kaks aastat tagasi toimunud jalgpalli EMi ajal ning siis eksis ta just finaali tulemusega.

 

 

 

TEISIPÄEV, 6.JUULI

Oliver Lomp: Saksamaale tasub alati panustada

Kui jätta kõrvale Saksamaa tulised poolehoidjad, siis kui paljud ennustasid, et sakslased tõusevad turniiril maailmameistrivõistluste suurfavoriitideks? Usun, et mitte paljud.

Ometi on neist poolfinaali eel Hispaaniaga saanud ühed peamised tiitlipretendendid. Tegelikult, kui vaadata MMi ajalukku, näeme, et sakslastele panustamine toob alati edu.

Saksamaa oli enne Lõuna-Aafrika Vabariigi turniiri seni peetud 18 jalgpalli MMi finaalturniiriga kõige rohkem esinelikusse jõudnud. Isegi rohkem kui viiekordne maailmameister Brasiilia. Kolmele kullale lisaks oli nende valduses neli hõbe- ja kolm pronksmedalikomplekti ning üks neljas koht. Käimasolevate maailmameistrivõitlustega see rida täieneb, iseasi, millise kohaga.

Kindel on aga see, et enamikul kordadel (koos selle MMiga koguni 63 protsendil) on sakslased jõudnud nelja tugevama hulka. Arvestades seda, et Saksamaa kahest MMist osa ei võtnud (1930. ja 1950.), on nad nelja hulka tulnud koguni 70 protsendil võistlustest. Pole paha.

Seega tundub, et järgmistel maailmameistrivõistluste eel tuleb igasugustes ennustusmängudes Saksamaa alati poolfinaali panna. Tõenäosus, et nad sinna jõuavad, on päris suur.

PÜHAPÄEV, 4. JUULI

Madis Kalvet: ajalugu jääb ka sel korral tegemata

Jalgpalli MM-finaalturniiri eel ja ajal oli õhus võimalus, et Brasiilia koondise peatreeneril Dungal või argentiinlaste juhendajal Diego Maradonal õnnestub tõusta legendaarsete Franz Beckenbaueri ning Mario Zagallo kõrvale.

Siiski sai veerandfinaalidega see lootus otsa, kuna nii Brasiilia kui ka Argentina langesid konkurentsist.

Teatavasti on Beckenbauer (mängijana 1974. ning treenerina 1990. aasta maailmameister) ja Zagallo (mängijana 1958. ja 1962. ning treenerina 1970. aasta maailmameister) seni ainsad mehed, kes suutnud MM-tiitli võita nii mänijana kui ka treenerina ning tänavusel turniiril oli suurepärane võimalus kolmandana nende kõrvale tõusta just Dungal või Maradonal.

Teatavasti tuli Dunga mängijana maailmameistriks 1994. ning Maradona 1986. aastal.

Kui Dunga ja Maradona jäid sel korral pidama veerandfinaali, siis viimastel MMidel on Beckenbaueri ning Zagallo saavutustele kõige lähemale jõudnud ka tänavu suurepäraselt esinevad sakslased.

1990. aastal mängijatena maailmameistriks kroonitud Rudi Völler ning Jürgen Klinsmann viisid Saksamaa meeskonna vastavalt 2002. ja 2006. aastal hõbe-ja pronksmedaliteni.

 

LAUPÄEV, 3.JUULI

Oliver Lomp: paras sulle, härra Maradona!
Kauaaegse Argentina koondise poolehoidjana kartsin 11. juunil algavat jalgpalli MMi, kui tuld. Valikgrupis näidati legendaarse Diego Maradona käe all uskumatult nigelalt mängupilti ja edu MMil tundus ebareaalne – taktikaliselt näitas Maradona, et temast asja ei ole.

Jalgpallipeo alates tekkis aga minul, kui tõelisel fännil lootus. Alagrupis saadi kolm kindlat võitu ja mängupilt polnud midagi nii halb. Tundus, et äkki tõesti on läbi aegade maailma parima jalgpalluri Maradona motiveerimisvõime teinud imet.

Kaheksandikfinaalis saadi aga läbi õnne hädine võit Mehhiko üle ja tegelikult teadsin siis – tunnistada avalikult seda küll ei tahtnud -, et argentiinlastel jääb MM-tiitli võitmine ära.
Veerandfinaalis juhtus see, mis juhtuma pidi. Saksamaa hävitas argentiinlased 4:0. Lõpptulemus räägib iseenda eest, kuid tegelikult mängis Argentina tõepoolest halvasti. Mängus puudus vähimgi idee ja rünnakud olid kaootilised. Kurb on vaadata, kui maailma ühed parimad mängumehed jooksevad väljakul ringi nagu peata kanad. Maradona taktika: no tactics!

Lõpetuseks tahan paar sõna öelda härra Maradonale. Jah, 1986. aasta MMil oli jumal sinu poolel, kuid seekordne kaotus on sulle paras. Ma pole küll usklik, kuid see, et legendaarne mees (tõsi, ka narkar) terve turniiri jooksul pasundas, et jumal tahab Argentina võitu ja jumal on argentiinlastega, on üsna kohatu. Kui selline nähtus nagu jumal tõepoolest esineb, siis ilmselt talle ei meeldiks, et üks  mees end temast kõrgemaks peab.

Üks asi veel: tervitan oma ilusat ja armsat naist, kes 23 päeva seda jalgpallihullust kannatama pidi ja kes oli Saksamaa-Argentina matši ajaks isegi nõus Lionel Messi särgi selga panema. Kahju, et pettuma pidid, kuid nelja aasta pärast tuleb Argentina maailmameistriks. Hea treeneriga, mõistagi.

NELJAPÄEV, 1. JUULI

Oliver Lomp: miks kõik peded on?

Jalgpalli MMi keerises puhkepäeva saanuna otsustasin üle pika aja pubis jalgpalli vaadata. Väike õlu, väiksed näksid, nii nagu asi käib. Maiuspalana sai vaadata valitseva Euroopa meistri Hispaania ja Portugali vahelist põnevuslahingut. Jah, tegelikult jõudsin küll alles esimese poolaja lõpuks, kuid see selleks.

Kohtumine oli hea ja pinge üleval, kuid ühtäkki avastasin, et üha enam karjutakse saali erinevates otsades «Ronaldo on pede», «Villa on pede» jne. Kusjuures, kui näiteks mõne jalgpalliuudise kommentaare vaadata, siis leidub samuti neid tegelasi, kes üht või teist pallurit lihtsalt pedeks kutsuvad. Küll jääb ette Ronaldo, küll Messi, küll keegi kolmas.

Siit tekib omakorda küsimus, kas selliste väljendite kasutajad on tõsimeeli veendunud, et mõni kindel jalgpallur harrastab seksuaalvahekorras olemist teiste meestega, või ei tea nood lihtsalt selle sõna tähendust? Või on «pede» mõni uus jalgpallitermin, mida peabki kümne minuti jooksul vähemalt korra kasutama?

KOLMAPÄEV, 30. JUUNI

Madis Kalvet: Euroopa jalgpalli jõujooned pole kahe aastaga muutunud

MM-finaalturniiril on konkurentsi jäänud veel vaid kaheksa meeskonda, kellest vaid kolm on Euroopast.

Samas, kui vaadelda eurooplaste võistkondi, kes on veerandfinaali jõudnud, siis võib väita, et kahe viimase aasta jooksul pole Euroopa jalgpalli jõujoontes suurt muutust toimunud.

Mäletatavasti kohtusid kaks aastat tagasi Euroopa meistrivõistluste finaalis Hispaania ja Saksamaa (hispaanlased alistasid vastase 1:0 ja nad krooniti Euroopa meistriteks) ning mõlemad meeskonnad on jäänud konkurentsi ka Lõuna-Aafrika Vabariigis toimuval MM-finaalturniiril.

Seega võib väita, et vahepeal on küll kaks aastat mööda läinud, kuid koondiste tasemel annavad eurooplastest tooni ikkagi kahe aasta tagused finalistid.

Lisaks sakslastele ja hispaanlastele on Lõuna-Aafrika Vabariigis võistlustulle jäänud ka Holland, kes näitas ka kaks aastat tagasi EMil ilusat mängu. Siiski jäid nad veerandfinaalis lisaajal alla Venemaale, mis paljude arvates oli lihtsalt tööõnnetus.

Samas konkurentsi jäänud Euroopa meeskondadest hinnatakse kõrgemaks just Hispaania ja Saksamaa võimalusi.

 

ESMASPÄEV, 28. JUUNI

Madis Kalvet: Hispaania tiitel inglastele siiski õnne ei toonud

Jalgpalli MMi eel otsitakse pidevalt mingeid pidepunkte, mille alusel ennustada, kui kaugele mõni meeskond võiks jõuda.

Tänavuse tiitlivõistluse eel olid ka inglased kindlad mustris, mis peaks kuldmedalid just neile tooma. Inglased uskusid valemisse, et nemad tulevad maailmameistriks juhul, kui Hispaania on parasjagu valitsev Euroopa meister.

Mäletatavasti tuli Hispaania Euroopa meistriks 1964. aastal ning kaks aastat hiljem krooniti Inglismaa kodumurul maailmameistriks.

Hispaania krooniti teistkordselt teatavasti Euroopa parimaks 2008. aastal ning seega lootsidki inglased, et seekord ongi nüüd jälle nende kord.

Teatavasti kaotasid inglased kaheksandikfinaalis 1:4 Saksamaale ning sellega purunes taas nende unistus tiitlist. Siinkohal tasuks märkida näiteks teist mustrit, et inglased ei ole suutnud väljaspool Inglismaad toimuval MMil kunagi play-off faasis alistada mõnda endist või valitsevat maailmameistrit. Ja see sai ka eile taas kinnitust.

PÜHAPÄEV, 27. JUUNI

Oliver Lomp: meedia tappis Inglismaa

Kuidas suutis staaridest kubisev Inglismaa jalgpallikoondis maailmameistrivõistlustel taas kõrbeda? Jätkem kõrvale seiga kaheksandikfinaalis esimese poolaja lõpus, kus Frank Lampardi löök tegelikult Saksamaa väravas käis, kuid mida kohtunik ei lugenud. Jah, potentsiaalne 2:2 värav võinuks kohtumise käiku muuta, kuid fakt on see, et Saksamaa võitis 4:1. Kindel võit sakslastele. Lõppkokkuvõttes pidid miljardäridest vutimehed taas saba jalge vahel turniirilt lahkuma.

Millega aga selgitada inglaste järjekordset hävingut?  Kui mitu korda on turniirile suurfavoriitidena maailmameistrivõistlustele saabunud Inglismaa pidanud pisarateis turniirilt lahkuma.

Kas Inglismaa, aga ka maailma meedial ei oleks aeg aru saada, et oma lemmikuid vaieldamatuteks favoriitideks tembeldades, pannakse neile peale sellised pinged, et raske ongi oma parimat mängu näidata. Lisaks haaratakse paralleelselt kinni igast võimalikust petmisskandaalist või lihtsalt pubis lällamisest ning tehakse oma lemmikuist kurjategijad.

Võib-olla koidab inglaste aeg alles siis, kuid meedia lõpetab neist rääkimise. Siis, kui antakse ruumi hingata ja rahulikult oma asja ajada. Meedia, ärgem saatkem Inglismaad iga jumala kord MMile, kui jalgpalli ainuvalitsejaid, vaid tugevat vutiriiki, kes vaid korra MM-tiitli võitnud. On ju tõsi, et 1966 aasta karikas on  ainuke.

REEDE, 25. JUUNI

Madis Kalvet: kas Uruguay taastab endise hiilguse?

Tänavusel jalgpalli MMil on ennast suurepärasest küljest näidanud Lõuna-Ameerika meeskonnad ning kindlasti on nendest väga palju tõestada kahekordsel maailmameistril Uruguay’l.

Kui Brasiilia ja Argentina on traditsiooniliselt suured favoriidid, siis Uruguay üritab taastada endiste aegade hiilgust.

Uruguay tiitlid pärinevad teatavasti 1930. ja 1950. aastast ning viimati jõuti esinelikusse 1970. aastal, kui turniir lõpetatigi neljanda kohaga. Pärast seda on tulnud tihti ette MM-finaalturniire, kuhu Uruguay ei ole üldse jõudnudgi. Viimati mängiti MMil 2002. aastal ning siis piirduti alagrupiturniiriga.

Sel korral on kahekordne maailmameister võtnud kindlalt sihi aga endise hiilguse taastamiseks.

Kui alagrupis teeniti seitsme punktiga esikoht, siis jälgides turniiritabelit on neil suurepärane võimalus jõuda vähemalt nelja parema sekka.

Homme toimuvas kaheksandikfinaalis kohtutakse teatavasti Lõuna-Koreaga ning võidu korral tuleb veerandfinaalis vastamisi minna matši Ghana – USA võitjaga.

 

NELJAPÄEV, 24. JUUNI

Madis Kalvet: Prantsusmaad ei aidanud isegi needuse murdmine

Tänavuse jalgpalli MMi kindlasti suurim põruja on olnud Prantsusmaa koondis, kes lisaks kehvale mängule näitas üles ülimalt halba meeskonna sisekliimat.

Kuigi Prantsusmaa lõpetas A-alagrupi viimase kohaga ning tabelisse kirjutati neile vaid üks punkt, siis vähemalt viimase mängu lõpus suudeti murda üks pikk ebaõnnestumiste jada.

Nimelt oli Florent Malouda löödud värav kohtumises Lõuna-Aafrika Vabariigiga prantslastele esimene tabamus viimase 24 aasta jooksul, mis oli sündinud väljaspool Euroopat toimunud MMil.

Kuigi Prantsusmaa võitis teatavasti 1998. aastal MM-tiitli ning 2006. aastal mängiti finaalis (mõlemad MM-finaalturniirid toimusid Euroopas), siis väljaspool Euroopat toimunud MMil lõid prantslased enne Malouda tabamust viimati värava 1986. aastal Mehhikos. Enne Maloudat kuulus see au Manuel Amorosele, kelle tabamus 1986. aasta MMi pronksimängus kirjutas prantslaste võidutulemuseks 4:2.

KOLMAPÄEV, 23.JUUNI

Oliver Lomp: kus siis veel!?

Senine jalgpalli MM-finaalturniir on paistnud silma mitmete suurüllatustega. Väiksematele on punkte kaotanud näiteks Inglismaa ja Itaalia. Kuigi paljud on imestanud, miks nii läheb, tuleb vaid loogiliselt mõelda.

Võtkem vaatluse alla näiteks Inglismaa ja Alžeeria koondised. Üks on täis jalgpallimiljonäre, teine lihtsalt tublisid mängijaid. Inglastel pole midagi tõestada, alžeerlastel selle eest võimalus jalgpallimaailma suurimal areenil silma paista ja ehk leping mõne vinge klubiga teenida. Alžeerlased on seega oma inglise kolleegidest ambitsioonikamad.

Samas võib ka mürki võtta, et E-alagrupis seni kaks viigipuntki teeninud uus-meremaalased on endast sama protsenti andnud. Nende Itaalia kolleegid aga samas pundis seda teinud pole.

Seega on ilmselge, et väiksemad tiimid on valmis võitlema vereni, sest kus siis veel näidata maailmale, et olen hea mängumees, kui mitte maailmameistrivõistlustel. Maailma suurimal spordivõistlusel.

ESMASPÄEV, 21. JUUNI

Madis Kalvet: Aafrika meeskondade arvu tuleks MMil vähendada

Esimene Aafrikas toimuv jalgpalli MM-finaalturniir ei ole vaatamata suurtele ootustele seni sealsetele meeskondadele väga palju rõõmu pakkunud.

Kuus meeskonda on kamba peale kaheteistkümnest kohtumisest teeninud vaid ühe võidu (Ghana alistas avavoorus penaltist 1:0 Serbia – toim.). Praeguse seisuga tundubki, et kaheksandikfinaali võibki jõuda vaid üks Aafrika meeskond ehk näidatakse sarnast taset eelmistele MM-finaalturniiridel. Aafriklaste parimaks saavutuseks ongi kahel korral veerandfinaali jõudmine (Senegal 2002. aastal ja Kamerun 1990. aastal).

Samal ajal on Lõuna-Ameerikast MMile teatavasti saanud viis meeskonda, kes kõik on aga lähedal teise ringi pääsemisele.

Kui arvesse võtta seda, et Lõuna-Ameerika meeskonnad on alati MMidel mänginud küllalti edukalt ning Aafrika võistkondadel on samal ajal raskusi alagrupist edasi jõudmisega, siis tundub, et kohti MM-finaalturniirile jagatakse küllaltki ebavõrdselt.

Kuigi Aafrika sai selleks MMiks kuus kohta, kuna finaalturniir toimub nende mandril, siis ka senised viis tunduvad olevat liiga palju.

Kui konföderatsioonidele eraldatud kohtade arvu võib põhjendada sellega, et Aafrikast on FIFA edetabelisse kantud 52 riiki ning Lõuna-Ameerikast vaid kümme, siis MMile pääsevate meeskondade tasemavahe on siiski kindlalt olemas.

PÜHAPÄEV, 20. JUUNI

Andres Kalvik: Mis juhtub, kui MM-finaalis kohtuksid kaks Koread?

Fantaseerigem hetkeks ja managem oma vaimusilma ette pilt hetkest, kui jalgpalli MMi finaalis kohtuksid Lõuna- ja Põhja-Korea.

Kas see tähendaks spordialade kuninga hukku või millegi uue ja veel ilusama algust?

Kui mängu peaks kaotama Põhja-Korea – hävima suisa 0:5 –, siis kas see toob endaga kaasa sõja kahe vaenutseva riigi vahel?

On vastupidise tulemuse korral garanteeritud riigipeade südamlik kallistus ja kahe Korea igavene sõprus?

Kas padukommunistliku Põhja-Korea juhtide meel läheks ülitähtsa sündmuse puhul härdaks ja nad lubaksid mängu (jutt käib ainult finaalist, muud play-off-kohtumised sellist järelandmist ei vääri) televiisoris otseülekandes näidata?

Unenäo lõpetuseks tulgem tagasi meie armsale kodumaale ja mõelgem, mis juhtuks siis, kui Eesti meistrivõistluste esikolmiku moodustaksid (ükskõik millises järjestuses) Narva Trans, Sillamäe Kalev ning Kohtla-Järve Lootus?

LAUPÄEV, 19. JUUNI

Madis Kalvet: Inglismaa koondise õhulossid on kokku kukkumas

Jalgpalli MM-finaalturniiri eel võis Inglismaa meediast lugeda, et inglastel pole kunagi olnud nii head tiimi kui tänavu ning meeskond on finaalturniiril üks suuremaid tiitlipretendente.

Enne MMi olid lemmikute võidus ülimalt kindlad ka võistkonna fännid, kes panustasid ka inglaste võidule hulgaliselt raha (Paar nädalat tagasi räägiti mäletatavasti palju sellest, et mitmed Inglismaa kihlveokontorid võivad minna pankrotti, kui Inglismaa peaks tulema maailmameistriks.).

Siiski tundub kahe esimese kohtumise järel MMil, et inglastelt ei tasu ka tänavu midagi suurt loota. Kui avavooru viik USAga oli veel andestatav, siis 0:0 viik eile Alžeeriaga oli nende jaoks juba katastroof.

Kahe kohtumisega on kogutud vaid kaks punkti ning seega püsib õhus ka võimalus, et inglased võivad tänavu piirduda isegi alagrupiturniiriga. Kahe vooru järel on C-alagrupis Sloveenial liidrina neli punkti, inglastel ja USA-l on kaks silma ning Alžeerial üks punkt.

Lisaks on kindlasti inglastele suureks pettumuseks ründaja Wayne Rooney esitused. Kui paar kuud tagasi vaieldi tuliselt, kas maailma parim jalgpallur on argentiinlane Lionel Messi või Rooney, siis MMi esimeste mängude põhjal on sellised arutelud kindlasti kohatud.

Siiski pole inglaste jaoks kõik veel kadunud, kuna võit viimases voorus Sloveenia üle viib nad kindlasti kaheksandikfinaali.

NELJAPÄEV, 17. JUUNI

Maarja Värv: seni säravaim täht – Vincent Enyeama

Mis seal salata, ma pole just kõige tulihingelisem jalgpallifänn, kes pidevalt kõigega kursis. Seetõttu pole mul ka häbi tunnistada, et enne tänavuse finaalturniiri algust polnud ma Nigeeria koondise väravavahist Vincent Enyeamast suurt midagi kuulnud. Aga olles nüüd näinud tema esitusi Argentina ja Kreeka vastu, on minust saanud tema suur fänn.

Nigeeria kaotas küll Argentinale 0:1, aga sellegipoolest valiti kohtumise parimaks mängijaks just Enyeama, kes tegi mängu jooksul suurepäraseid tõrjeid, hoides nulli peal ka mullu aasta parimaks jalgpalluriks valitud Lionel Messi.

Pärast mängu tunnistas Messi, et Enyeama on fenomenaalne väravavaht, temaga ühel meelel oli Argentina koondise peatreener Diego Maradona, kelle arvates tegi Enyeama imelise mängu.

Ja pärast mängu hakkasid tulema ka uudised, et praegu Iisraeli klubi Tel Avivi Hapoeli palgal oleva Enyeama vastu tunnevad huvi Inglismaa meistriliiga klubid Arsenal ja West Ham United. Teadupärast on West Hami praegune esiväravavaht Robert «Pudinäpp» Green ehk siis Inglismaa koondise puurilukk, kelle suure eksimuse tõttu lõi Clint Dempsey C-alagrupi avamängus Inglismaa vastu USA viigivärava.

Tänane mäng Kreeka vastu. Kuni 33. minutini oli Nigeeria poolt vaadates seis ilus, oma värav oli puhtana hoitud, Kreeka väravasse aga üks pall löödud. Aga siis sai Sani Kaita äärmiselt rumala vea pärast punase kaardi.

Pärast seda olid kõik nigeerlased otsekui puuga pähe saanud. Kõik peale Enyeama, kes lasi küll palli kahel korral enda selja taha lüüa (tõsi, üks neist tuli tema eksimusest), aga sellegipoolest hoidis just tema Nigeeriat vee peal. Sest kaotus võinuks olla palju suurem...

Ja kes valiti mängu parimaks? Loomulikult jälle Enyeama. Kes muuseas oli kaotuses nii pettunud, et puhkes lõpuvile järel nutma.

Huvi 27-aastase nigeerlase vastu kasvab. Lisaks Inglismaa klubidele on pilgu Enyeama poole pööranud ka Hispaania ja Venemaa klubid.

Kui nüüd uskuda hiljutisi uudiseid, siis tegelikult jõudis Enyeama juba Arsenaliga kokkuleppele, aga tehing jäi siiski ära, sest Arsenal polnud nõus Tel Avivi Hapoeli küsitava summaga. Ehk siis kahe miljoni euroga...

Olgu, kuidas on, minu jaoks on Enyeama olnud MMi seni säravaim täht, nõustuge või vaielge vastu. Kuna Nigeeria edasipääsulootused on õhkõrnad, loodan nüüd vaid seda, et Enyeama teeb alagrupi viimases mängus Lõuna-Korea vastu sama nauditava esituse ja teenib endale lepingu mõnda Euroopa tippklubisse.

NELJAPÄEV, 17. JUUNI

Madis Kalvet: rohi vuvuzelade vaigistamiseks on leitud

Kõik, kes on käimasoleval jalgpalli MM-finaalturniiril vaadanud mõnda mängu, teavad, et kohtumise ajal kostub tribüünilt vuvuzela poolt tekitatav lakkamatu pinin.

Eilses Lõuna-Aafrika Vabariigi ning Uruguay vahelises kohtumises see tava siiski korraks muutus. Pärast Uruguay koondislase Diego Forlani teist väravat kohtumise 80. minutil vaikisid Pretoria staadionil kõik vuvuzela'd ning kuulda oli sellele turniirile tavatut vaikust.

Kuna Uruguay võitis selle kohtumise 3:0, siis on Lõuna-Aafrika Vabariigil kahe vooru järel koos ainult üks punkt ning edasipääs alagrupist on muutunud ülimalt küsitavaks.

Siiski on raske uskuda, et koos Lõuna-Aafrika Vabariigi väljalangemisega turniirilt võiks väheneda ka vuvuzela'de pinin, kuna nimetatud atribuudist on saanud selle MMi lahutamatu osa ning nimetatud vaikusehetk võiski jääda üheks väheseks korraks sel MMil.

 

KOLMAPÄEV, 16. JUUNI

Madis Kalvet: Aasia koondised näitavad hambaid

Jalgpalli MM-finaalturniiril on lõppemas alagrupiturniiri esimene ring ning seni on ennast väga heast küljest suutnud näidata Aasia meeskonnad.

Lõuna-Korea alistas teatavasti 2:0 Kreeka, Jaapan oli 1:0 parem Kamerunist ning Põhja-Korea kaotas põnevas mängus 1:2 viiekordsele maailmameistrile Brasiiliale. Seega on alustatud isegi üle ootuste hästi.

Neljanda riigina sai Aasia tsoonist MMile Austraalia (avamängus jääid 0:4 alla Saksamaale), kuid tõele au andes ei ole siiski ju tegemist Aasia koondisega.

Kui heita pilk ajaloole, siis on näha, et Aasia jalgpall tundub olevat tõusuteel. Eelmisel MMil Saksamaal teenisid neli Aasia meeskonda (Jaapan, Iraan, Lõuna-Korea ja Saudi Araabia) kamba peale vaid ühe võidu ja alagrupist ei pääsenud keegi edasi.

Sarnaselt läks neil ka 1998. aastal, kui Saudi Araabia, Lõuna-Korea, Iraan ja Jaapan said samuti nelja peale vaid ühe võidu.

Erandiks oli vaid 2002. aasta, kui Jaapan ja Lõuna-Korea pääsesid korraldajatena alagrupist edasi. Lõuna-Korea teenis mäletatavasti toona kokkuvõttes isegi neljanda koha.

TEISIPÄEV, 15. JUUNI

Madis Kalvet: kas Põhja-Korea inimestel jääbki MM nägemata?

Täna hilisõhtul alustab jalgpalli MM-finaalturniiril mänge salapärane Põhja-Korea meeskond. Esimeseks vastaseks on neil viiekordne maailmameister Brasiilia.

Siiski on ülimalt ebatõenäoline, et põhja-korealastel õnnestub seda kohtumist näha, kuna juba varasemalt on teatatud, et mänge näidatakse seal riigis vaid videokordustest ning siiski sellisel juhul, kui omad on olnud edukad.

Kui siinkohal märkida, et lisaks Brasiiliale tuleb Põhja-Koreal G-alagrupis kohtuda veel jalgpalli suurriikide Portugali ja Elevandiluurannikuga, siis vähemalt esialgu tundub tõenäoline, et põhja-korealastel jääbki MM nägemata.

Siiski ei tasuks kõiki lootusi veel maha kanda, sest 1966. aastal, kuid Põhja-Korea seni esimest ja ka viimast korda MMil mängis, õnnestus neil alagrupis näiteks 1:0 alistada Itaalia. Veerandfinaalis juhiti 3:0 Portugali vastu, kuid lõpuks tuli siiski neil vastu võtta 3:5 kaotus.

ESMASPÄEV, 14. JUUNI

Oliver Lomp: vaigistage vuvuzelad!

Ei, lugupeetud televaataja! Su akna taga ei oota tuhat herilast, kes kannatamatult sisse tahavad pressida. Selle pinina tekitavad televiisori vahendusel sinuni jõudvate vuvuzela-pasunate heli.

Senistele jalgpalli maailmameistrivõistlustele Lõuna-Aafrika Vabariigis on värvi andnud kohalikud rahvuspillid, mis teleülekannete ajal vahetpidamata plärisevad. Paraku käib see enamikule vutifännidele, aga ka jalgpallureile endile nõnda närvidele, et häiriva pilli aadressil saadetakse pidevalt kriitikanooli.

Rääkimata sellest, et populaarses suhtlusportaalis Facebook on mitmeid komuune, kuhu kõik vuvuzela-vastased koondunud – mis tänapäeval Facebooki ei jõuaks – väljendavad mitmed vutimehed eesotsas Lionel Messi ja Cristiano Ronaldoga pilli suhtes pahameelt. Kui nurisejaid tõesti on nõnda palju ja juba esimese vooruga enamikul ebameeldivast häälest kõrini, siis miks Rahvusvaheline Jalgpalliliit (FIFA) kuidagi reageerinud pole. Jalgpallifänn tahab staadionil kuulda laulu ja hüüdeid, mitte ebamaist jama.

Alates järgmise vooru esimesest mängust on vuvuzela'd loodetavasti kadunud. Varem ei tohiks Aafrika rahvuspille likvideerida seepärast, et tingimused peaks kõigile võrdsed olema.

PÜHAPÄEV, 13. JUUNI

Madis Kalvet: kas tuleb väravatevaeseim MM?

Lõuna-Aafrika Vabariigis alanud jalgpalli MMi esimesed mängud pole pealtvaatajatele eriti väravaid jaganud. Esimese seitsme kohtumisega on sihilie jõutud vaid üheksal korral ehk keskmiselt on mängus löödud vaid 1,29 väravat.

Õnneks on seni olnud vaid üks 0:0 viik (A-alagrupi kohtumine Prantsusmaa ja Uruguay vahel), kuid samas pole üheski kohtumises löödud veel üle kahe värava. Kui heita pilk seniste MMide ajaloole, siis alati on keskmine väravatasaldo jäänud üle kahe tabamuse.

Seni kõige väravatevaeseim MM-finaalturniir peeti 1990. aastal Itaalias, kui keskmiselt löödi 2,21 väravat (Tagant poolt teist kohta hoiab 2006. aasta MM, kui keskmiselt löödi 2,29 väravat). Seega kui Lõuna-Aafrika Vabariigis jätkatakse senises vaimus, siis võimegi näha läbi ajaloo kõige väravatevaesemat MMi.

Kõige rohkem väravaid nägid pealtvaatajad ühe mängu kohta 1954. aastal, kui puurilukud pidid keskmiselt matšis enda puurist välja võtma 5,38 palli.

Viimase kahe kümnendi kõige resultatiivsem MM peeti 1994. aastal USAs, kus keskmiseks näitajaks kohtumise kohta jäi 2,71 tabamust.

REEDE, 11. JUUNI

Oliver Lomp: tingimused on võrdsed!
Iga uuendus, ükskõik mis eluvaldkonnas võetakse enamasti vastu vastakate arvamustega. Samamoodi on jalgpalli maailmameistrivõistlustel kasutatava uue palli Jabulaniga.

Mitmed tippväravavahid eesotsas Hispaania Iker Casillase või Inglismaa David Jamesiga, on värsket mänguvahendit teravalt kritiseerinud, öeldes, et Jabulan lendab sinna kus jumal juhatab ehk seda on äärmiselt ebameeldiv püüda. Samas, inglaste üks liidreid Frank Lampard on nahkkerast vaimustuses – sellega võib Londoni Chelsea liidri sõnul väravaid lüüa ükskõik kust.

Jalgpalli puhtalt selle ilu pärast jälgivad poolehoidjad on õnnega koos – kes ei tahaks näha lemmikpallurite kaugpomme, mis vastase väravavõrgus sahisevad. Samas, kui Jabulani oma lemmikute väravavahi suunas lennates õhus järsku ootamatu liigutuse teeb ja see moment otsustavaks saab, kirutakse mänguvahend maapõhja.

Milline sellisel juhul on absoluutne tõde? Ilmselt peitub see kusagil keskel: alati on neid, kes nurisevad ja neid, kes vaimustusest kiljuvad. Ja ei tasu unustada, et tingimused, nagu alati, on võrdsed.

KOLMAPÄEV, 09. JUUNI

Madis Kalvet: koduseinad kohustavad Lõuna-Aafrika Vabariiki suurtele tegudele

Lõuna-Aafrika Vabariigis toimuv jalgpalli MM-finaalturniir seab suuri kohtustusi ka võõrustajate koondise õlgadele, kuna ajalugu kohustab neid vähemalt alagrupist edasi murdma.

Kui heita pilk Rahvusvahelise Jalgpalliliidu FIFA edetabelisse, siis ei tohiks 83. kohal (MMil osalevatest meeskondadest on kehvemal positsioonil ainult Põhja-Korea meeskond) paikneval Lõuna-Aafrika Vabariigi koondisel olla mingeidki lootusi A-alagrupist edasi pääsemiseks.

Võõrustajatega konkureerivad 1998. aasta maailmameister Prantsusmaa (FIFA edetabeli 9. koht), kahekordne tiitliomanik Uruguay (16. koht) ning Mehhiko (17. koht).

Siiski on ajalugu Lõuna-Aafrika Vabariigi meeskonna poolel, kuna võõrustajad on alati alagrupist edasi pääsenud. (1934. ja 1938. aasta MMidel alagruppe ei olnud ja mängiti kohe alguset peale turniirisüsteemis. 1934. aasta MMi võõrustaja Itaalia teenis kodusel turniiril esikoha ning Prantusmaa jõudis neli aastat hiljem kodutandril toimunud tiitlivõistlusel veerandfinaali).

Sarnase raske ülesande ees olid 2002. aastal Jaapan ja Lõuna-Korea ning 1994. aastal USA (enne turniiri kaheldi ka nende riikide võimetes pääseda alagrupist edasi), kuid neil kõigil õnnestus vähemalt kaheksandikfinaali murda. Lõuna-Korea saavutas 2002. aastal koguni neljanda koha. Seega võib Lõuna-Aafrika Vabariigist saada esimene meeskond, kes teeb MM-finaalturniiril negatiivset ajalugu, kuid samas on neil võimalus jätkata ka senist võõrustajatele küllaltki õnnelikku traditsiooni.

Seni on peetud 18 MM-finaalturniiri ning korraldajad on kuuel korral suutnud esikoha koju jätta. Kokku on kodumeeskonnad teeninud MMidelt 11 medalit.

TEISPÄEV, 08. JUUNI

Oliver Lomp: Kas Musta Mandri mehed jäävadki vaid perspektiivikaks?

Aafrika jalgpallikoondiseid on juba kaks aastakümmet peetud maailmameistrivõistlustel võimalikeks üllatajateks. Kui 1996 aasta Atlanta OMil Nigeeria esimese Aafrika koondisena olümpiavõitjaks krooniti, kuulutas nende suurim staar Nwanko Kanu: «Kahe aasta pärast võidame MM-tiitli.» Alagrupist pääsetigi edasi, kuid sellele järgnes häbistav 1:4 kaotus kaheksandikfinaalis Taanilt. 2000 aasta Sydney olümpiamängudega sai sarnase innustuse kuldmedalid võitnud Kamerun, kuid kahe aasta pärast MMil ei pääsetud isegi alagrupist edasi.

Ometi ei saaks Musta Mandri meeskondi süüdistada oskuste puudumises. Tehniliselt ja füüsiliselt on mustad väga võimsad, kuid puudu jääb distsipliinist ja stabiilsusest. Eelmisest maailmameistrivõistlustest meenub kohtumine Brasiilia ja Ghana vahel, mille viiekordsed MM-tiitli omanikud võitsid 3:0. Ometi oli just Ghanal selles kohtumises märksa paremad võimalused. Kui löökides väravale edestas Brasiilia Ghanat napilt 11:9, siis möödaläinud sooritusi (nende hulgas mitu fantastilist võimalust) oli aafriklastel 12, brassidel kaks. Pärast mängu tunnistas ka brasiillaste peatreener Carlos Alberto Parreira, et kohtumine oli raske. «Tulemus ei kajasta mängu käiku,» kinnitas Parreira toona. Sarnaseid kohtumisi, kus Aafrika koondised on tippude vastu kui võrdne-võrdsega heidelnud, võib ajaloost veel tuua. Ometi pole MMidel veerandfinaalidest kaugemale jõutud.

Nüüd, kodusel kontinendil on neil suurepärane võimalus imet teha – Musta Mandri rahvusesindusi on MMil kuus, seda on üks rohkem, kui Lõuna-Ameerika meeskondadel – ja näidata maailmale, et nad on arvestatav jõud. Edu korral lõppeks võib-olla ka vaidlus, kas Aafrikale on ikka vaja nõnda palju kohti maailma tähtsaimal turniiril. Materjali eduks peaks Nigeerial, Alžeerial, Kamerunil, Ghanal, Lõuna-Aafrika Vabariigil aga eriti Elevandiluurannikul olema.

ESMASPÄEV, 07. JUUNI

Madis Kalvet: ajalugu soosib Argentinat ja Brasiiliat

Sel nädalal lõppeb kõikide jalgpallifännide suur ootus ning alguse saavad järjekordsed maailmameistrivõistlused, mis toimuvad juba üheksateistkümnendat korda. Esimest korda on tiitlivõistlus kavas Aafrikas.

Asukohast enam huvitab kõiki fänne kindlasti see, kes tõstab 11. juulil pea kohale võidukarika. Kui uurida ajalugu, siis selgub, et kõige tõenäolisemateks kandidaatideks on Lõuna-Ameerika hiiud Argentina ja Brasiilia.

Seni on Lõuna-Ameerika ja Euroopa jaganud tiitleid vennalikult – mõlemale mandrile on läinud üheksa võidukarikat.

Alates 1962. aasta MMist, kui esikoha teenis Brasiilia, on võidkarikas rännanud kordamööda Lõuna-Ameerikasse ja Euroopasse. Kuna eelmise MMi 2006. aastal võitis Itaalia, siis sel korral oleks justkui Lõuna-Ameerika riigi kord.

Samamoodi pole ükski Euroopa riik seni suutnud tiitlivõitjaks tulla väljaspool Euroopat toimunud MMil ning ka seetõttu tuleks favoriitideks lugeda taas Lõuna-Ameerika hiide, kuna MM toimub ju Aafrikas.

Kui eurooplased on võitnud ainult Euroopas, siis Lõuna-Ameerika riigid on võidutsenud nii omal mandril, Põhja-Ameerikas, Aasias ning isegi korra Euroopas (1958. aastal võitis Rootsis toimunud MMi Brasiilia).

Seega tulekski ajaloole tagasi vaadates suuremateks favoriitideks lugeda Lõuna-Ameerika riike ehk siis Argentinat ja Brasiiliat. Kuigi ajaloo jooksul on kahel korral meistriks tulnud ka Uruguay, siis nende tiitlid jäävad juba rohkem kui poole sajandi kaugusesse aega. Lisaks osalevad sel MMil Lõuna-Ameerika riikidest veel Tšiili ja Paraguay, kuid nende tase ei luba ilmselt tiitliheitlusesse sekkuda.

Lisaks tasub kindlasti mainida ka fakti, et nii Argentina peatreener Diego Maradona kui ka Brasiilia juhendaja Dunga on võistkondade kaptenitena juba MM-tiitlini jõudnud. Argentina võidutses Maradona juhtimisel 1986. aastal Mehhikos ning Dunga sai karikat tõsta 1994. aastal USAs.