Tombak: üks Cofidise rattur raseeris end üle terve keha

Robert Sassone Foto: Wikipedia

Seitse aastat Cofidises pedaalinud Janek Tombak rääkis Postimehele avameelsemalt kui kunagi varem, kes Prantsuse jalgrattameeskonnas keelatud aineid levitas ja mismoodi dopingutestidest hoiduti.

Eelmisel hooajal Bulgaarias registreeritud CC Bourgase meeskonnas profileeris sõitnud, tänavu lepinguta jäänud ja nüüd ühes eraettevõttes jalgrataste müügiga tegelev Tombak on varem tunnistanud, et talle on dopingut pakutud.

Nüüd avalikustab Tombak patukoti nime, kelleks on Robert Sassone. Novembris 32-aastaseks saava prantslase profikarjäär piirdus Cofidises hooaegadega 2001–2003, enne kui ta ise dopinguga põrus.

«Alguses andsin ahvatlusele järele ja lasin tal dopinguained ära tellida, kuid muutsin hiljem meelt. Mul on hea meel seda öelda ja nüüd sirge seljaga ringi käia. Mul olnuks häbi hiljem vanast peast tunnistada, et tarvitasin dopingut,» tunnistab ta.

Tombaku sõnul puutus ta dopinguga esimest korda kokku 2001. aastal, kui Sassonega hotellituba jagas. «Kui minibaarist kokakoolat võtma läksin, olid seal ees hoopis ampullid. Lõin ukse kiiresti kinni,» ütleb 33-aastane eksproff. «Sassone oli ebastabiilne vend. Vahepeal tegi kõvasti pulli, rohkem isegi kui mina, ning võis seejärel olla tükk aega nagu vaikne hiireke.»

Ülikallis karvaproov

Rattureid ajendas keelatud ainetest abi otsima meeskonnas kehtinud boonussüsteem, mis heade tulemuste eest aasta hiljem – et oodata ära dopingutestide tulemused – pangaarvele kopsaka preemia tõi. Sassone polnud aga ainus rattur, kes Cofidises dopingut kahe suupoolega sisse ajas.

«Nimesid ma ei ütle, kuid selliseid mehi oli teisigi. Treenerid olid asjaga kursis või vähemalt aimasid, et midagi säärast toimub,» märgib Tombak.

2003. aastal tõhustas Cofidis tiimisisest kontrolli, võttes kasutusele karvatestid. Levinuim viis oli lõigata ratturi juustest salk. (Tombak: «Mõnikord oli mu peas kaks auku, nagu olnuks algaja juuksuri juures käinud.») Kiilaspäiste ja juuksed nulliga maja ajanute puhul võeti karvu näiteks käsivartelt, sest jalad on ratturitel teatavasti raseeritud, ning ekstreemsematel juhtumitel mõne muu kehaosa ümbrusest.

«Üks rattur raseeris end üle terve keha. Ta ise ütles seda, kuid nime ma ei avalikusta,» salapäratseb Tombak, lisades, et ühe sellise proovi testimine maksis toona Inglismaal 1500 naela (ligi 30 000 krooni – toim). «Selline meetod on väga efektiivne, sest näitab, kas inimene on viimase poole aasta jooksul dopingut tarbinud või mitte.»

«Esines juhtumeid, kui rattur istus dopingukontrollis kolm-neli tundi ning kui pissiproovi ei õnnestunud kätte saada, lõid testijad käega ja lasid kellelgi teisel oma uriiniga anuma täita,» lisab ta.

Tombak meenutab muheledes, kuidas ta viis 2003. aastal Eestist Prantsusmaale vitamiine, mille pakendil kiri Animal Pak. «Kaks meeskonnakaaslast olid nendest huvitatud, kuid nime nähes hakkas jalg värisema ja nad viskasid tabletid WC-potist alla. Eelnevad dopingu­skandaalid olid teinud ettevaatlikuks. Tellisin erineva suurusega tablette USAst ja tegemist oli lubatud kraamiga,» räägib Tombak.

Tombak tõmbab paralleele dopingutarvitamise ja tänapäeva noorte eelistuste vahel. «Doping on nagu suitsetamine – kes korra proovinud, sellel on raske maha jätta. Ratturid, kes pole piisavalt andekad või jahivad säravate tulemuste näol lotovõitu, otsivad keelatud moel abi. Et olla popp, peab jooma ja suitsetama, ning et tulemusi näidata, tuleb dopingut tarvitada,» arutleb Tombak.

Bioloogilise passi töövõidud

Üksteist aastat väldanud profikarjääri vältel 21 võitu noppinud Tombakule meenuvad ühe eksprofi sõnad, kes ütles, et hea vormiga võib võita Prantsuse karikaetappe, kuid dopingu abita mitte midagi enamat.

Tombaku hinnangul aitab jalgratturite 2008. aastal kasutusele võetud ja neli miljonit Inglise naela (ligi 76 miljonit krooni – toim) maksma läinud bioloogiline pass tõhusamalt valemängureid avastada. Kuigi rahvusvaheline alaliit on algatanud uurimise kaheksa kahtlaste verenäitudega ratturi asjus, on võimalik rääkida esimesest töövõidust.

Serramenti PVC Diquigiovanni tiimi kuulunud itaallasest Francesco De Bonist sai mai lõpus esimene sportlane, kes just tänu bioloogilisele passile, millega on ühinenud üle 850 profiratturi, vahele võeti ja kaks järgnevat aastat tippsporti kõrvalt peab jälgima.

Nädal hiljem määrati samaväärne karistus teisele saapamaa ratturile Pietro Caucchiolile, kes mullu pedaalis Lampre ridades.

Taaramäe: Cofidises pole ühtegi kahtlast ratturit

Rein Taaramäe sõnul on Cofidis teda tänavu kahel korral testinud. Vahetult enne käimasolevat Dauphine Libere velotuuri «kohendati» siilisoengut ja ta pidi andma pissiproovi.

Eestlase sõnul ei tohi rattur end lepingu järgi üle terve keha karvadest puhtaks ajada ja sel viisil dopinguproovist kõrvale hoiduda, nagu üks austraallane Cofidises seitse suve tagasi väidetavalt tegi. Need ajad, mil ratturid hotelli baaridest verekotikeste säilitamiseks massiliselt jääkuubikuid käisid küsimas, on Taaramäe sõnul aga möödas.

«Praegu massilist keevitamist ei toimu. Kui keegi dopingut võtab, teeb ta seda salaja. Cofidises pole praegu ühtegi kahtlast ratturit,» vannub Taaramäe.

Eesti parim tegevrattur meenutab, et võinuks teadmatusest 2008. aastal Cofidisega liitudes dopingukontrollis kokaiiniga põruda. «Käisin Eestis ninaoperatsioonil ja valu vaigistamiseks anti väikene kogus kokaiini. Õnneks soovitas Tombak arstidelt selle kohta tõend võtta,» räägib Taaramäe.

Eile Dauphine Libere velotuuri 3. etapil 49 km temposõidus 23. aja saanud Taaramäe kaotas esikoha teeninud sloveenile Janez Brajkovicile (RadioShack) 3.05.

«Sõidan selle eraldistardirattaga teist aastat, kuid pole head positsiooni leidnud. Ükski Cofidise rattur pole keskmisest raskema rattaga rahul,» lausub Taaramäe. «Sõidu alguses olin megakehv. Viimased 15 km olid rauad paremal ja kihutasin 60 km/h.»

Kokkuvõttes kümne pügala võrra, 17. kohale kerkinud Taaramäe kaotab uueks üldliidriks tõusnud Brajkovicile 3.25. Jäänud on vaid mägised etapid, mis tähendab, et eestlasel on võimalus oma positsiooni tunduvalt parandada.

«Esiviisikusse jõudmine on täiesti reaalne. Kui enesetunne on hea, siis üritan neljapäevase etapi viimasel kilomeetril midagi korda saata,» ütleb Taaramäe. (PM)