Hääletuse lõpuni on jäänud

Värske treener Triin Aljand: ujumine on eriline

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Triin Aljand tunnistab, et tahaks rohkem basseini sattuda: vahepeal mõtled, millal viimati käisid, ja siis meenub õudusega, et peaaegu kuu aega tagasi. See on küll rumal vabandus, aga lihtsalt pole rohkem aega.

FOTO: Liis Treimann

Mõnda aega tagasi tippsportlase karjäärist loobunud Triin Aljand tunnistab, et tagasi vaadata on mõneti kummaline. «Kui sa sellest tippspordi-rattast välja astud, siis vaatad tagasi ja mõtled: «Issand jumal, hullud inimesed, mis teil viga on?»» naerab Aljand. Kahel korral Eesti parimaks naissportlaseks valitud endine tippujuja naudib praegu treeneritööd ja elu Eestimaal, karjääri lõpetamist seni kahetsema pole hakanud.

28-aastane Aljand veedab endiselt oma päevi ujulas, ent mitte enam basseinis, vaid selle ääres. Nimelt on eelmise aasta septembris oma karjääri lõpetanud naisest saanud Orca ujumisklubi treener ning tema käe all harjutavad kolme vanusegrupi lapsed. Aljand tunnistab, et uus amet pakub rohkelt väljakutseid, sest lastega ta varem tööd teinud ei ole.

«Lastel on tähelepanu nii lühike, et pead väga kiiresti uusi harjutusi mõtlema. Minu jaoks on see õppimiskoht, et näha, mis töötab ja mis mitte,» räägib Aljand oma tööst.

Karjääri jooksul viis tiitlivõistluste medalit võitnud Aljand annab oma kogemusi edasi nii õige väikestele – nelja-viieaastastele – kui veidi suurematele, sest tema käe all treenib ka 10–14-aastaste grupp. Aljand selgitab, et kuna laste puhul on keeruline ennustada, millal kellegi potentsiaal avaldub, tuleks neid selle avastamiseks piisavalt kaua ujumise juures hoida – just nagu juhtus ka temaga.

«Mina väiksemana üldse ei huvitunud ujumisest, käisin trennis sõprade pärast, sest hea ja lahe seltskond oli. Seda mõtet küll otseselt ei olnud, et lõpetan ära, aga pigem mõtlesin, et vee all mulle puhuda on ju toredam, mis ma ikka edasi-tagasi ujun. Huvi tekkis alles 15–16-aastaselt, nii et aitäh, treenerid, et hoidsite mind trennis,» meenutab Aljand naerdes.

Praegu treeneriametit õppiv Aljand tunnistab, et laste juhendamise kõrvalt tekib endalgi tahtmine basseini hüpata, aga uued kohustused väga sageli ujumistrikood selga tõmmata ei luba.

«Õudselt hakkab puudust tundma. Kui annan praegu treeninguid, siis on tunne, et tahaks vette, sest muidu on kuidagi tobe: oled seal kaldal ja käid edasi-tagasi. Ikka mõtled, et läheks ja ujuks ise ka,» räägib Aljand.

Ujumisega terve elu tegelenud Aljand – kes enda sõnul proovis noorena basseini kõrvalt vaid ühe päeva alavahetust, kui käis korra korvpallitrennis – selgitab, et kuigi on pärast karjääri lõpetamist proovinud ka mõningaid rühmatreeninguid, kuulub ta süda siiski kindlalt ujumisele.

«See on minu jaoks ikkagi nii eriline. Ujumises on lihtne: prillid pähe, müts pähe ja sa oled täiesti omas maailmas. Saad lõõgastuda, ei pea kuulama muusikat, mis lööb sulle tümpsu pähe, või teisi inimesi, kes seal räägivad. Saad ise olla ja teha, mis sa tahad,» räägib Aljand alast, mis tal ikka veel silmad särama paneb.

Hoolimata veeigatsusest ja helgetest mälestustest endine ujumissangar tippkarjäärist loobumist kahetsenud ei ole. «Tunnen puudust, aga ei kahetse,» ütleb Aljand kindlalt.

«Mul olid ülekasutusest tingitud vigastused ja kui olen nüüd erinevatel treeningutel tundnud, et nii õlg kui põlv kui kand kui selg kui kõik muud vigastused ikka veel tunda annavad, siis tean, et mul polnud teist valikut. Pole mõtet kahetseda, sest ma poleks saanud muudmoodi jätkata,» kinnitab Aljand.

Tagasi üles