Video: NBA ekstäht paljastas Jordani ja Pippeni kohta piinliku saladuse

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Risto Mehine
Copy
Charles Barkley.
Charles Barkley. Foto: SCANPIX

Endine korvpallitäht Charles Barkley paljastas Conan O'Brieni jutusaates ekskolleegide Michael Jordani ja Scottie Pippeni kohta piinlikuvõitu saladuse. Oma osa sai Barkleylt samal põhjusel ka golfitäht Tiger Woods.

«Ei ole maailmas kitsimaid mehi kui Scottie Pippen ja Michael Jordan,» sõnas Barkley. «Jordan on ikka kohe eriline kitsipung. Mina annan alati kodututele raha ja tema annab mulle seepeale vastu näppe, et kuule, mees, kui nad suudavad sinult raha küsida, siis suudavad nad ka öelda: «Tere tulemast McDonaldsisse, kuidas saan teid aidata?»» kirjeldas Barkley Jordani kombeid.

Heldekäelisuse teema tuli saates jutuks seoses Barkley enda harjumusega alati jootraha anda. «Kui oled edukas, siis minu meelest on tähtis ettekandjale või kasiinodiilerile raha jätta, sest nad teevad rasket tööd, aga ei teeni seejuures suurt palka. Mida edukam oled, seda rohkem peaksid andma, ausõna... Aga ma ei ole kunagi üle piiri läinud. Ükskord andsin küll 25 000 dollarit, kuid siis olin just blackjackis umbes 700 000 dollarit võitnud. Jootraha peab andma. Kui aus olla, siis oleksin ilmselt võinud tookord diilerile rohkemgi jätta,» rääkis Barkley.

Jordan teenis karjääri jooksul ainuüksi palgarahadena 90 miljonit dollarit ning ajakiri Forbes hindas mullu tema varade väärtuseks 650 miljonit dollarit – seda tänu korvpallitähe pikaajalistele sponsorlepingutele ja Jordani nime kandva spordirõivaste firma edule. Pärast lõplikku korvpallist loobumist 2003. aastal sai Jordanist nelja aasta eest Charlotte Bobcatsi NBA-meeskonna enamusomanik. «Sellepärast Woods ja Jordan ilmselt rikkad ongi, et nad kellelegi teisele pappi ei anna,» lõõpis Barkley. «See ongi rikkaks saamise saladus – ära anna jootraha!»

Tagasi üles