Padar tegi Eesti täiskasvanute koondises debüüdi Bratislavas EMil. Aasta oli siis 1999. Võidu ja kahe kaotusega sai ta 13. koha, absoluutkaalus oli üheksas. Sealtmaalt algas Padari vastuoluline karjäär: ilusad võidud, kummalised kaotused, Euroopa meistri tiitel, hõbe ja neli pronksi ning üle 20 poodiumikoha MK-sarjas.
Nüüd, 15 aastat hiljem, Padarit koondislaste seas pole. Treener Aavo Põhjala kehitas õlgu: «Spordiga ta lõpparvet pole teinud, kuid treeningutel käib kaootiliselt. Ju ta võttis aja maha, sest lõpetab Massaažiakadeemiat. Sportlase palgalt võeti Padar detsembris maha, sõjaväepalgalt samuti. Eks ta ürita kuidagi omadega toime tulla. Seedib, kas judoga veel jätkata või mitte.»
Pärastlõunal on ka Padar telefonitoru otsas, kooliõpingud on seks päevaks otsa saanud.
«Ma ei ole tõesti EMiks valmistunud,» kinnitas Padar. «Baas on siiski mul enam-vähem, hoian end vormis. Ajad on kiired. Suve hakul lõpetan kooli ja siis ilmselt otsustan, kas riputan kimono varna või mitte. Turjal on 35 eluaastat, ma pole enam poisike.»
Võimalus, et karjäär on läbi, olla Padari sõnul 50 : 50. «Pean enesega veel aru pidama. Spordiga ma raha hetkel ei teeni, pole tulemusi, et võiksin midagi nõuda. Samas on mul pere ja laps toita. Pärast Londoni olümpiat keskendusin rohkem õpingutele ja vaatasin siit-sealt midagi.»
Tööst, mis leiva lauale toob, Padar väga ei räägi. «Mul on mingid mõtted ettevõtlusega tegelemiseks. Unistused. Ajan pisitasa asju. Saan hakkama. Väga nälginuna ma välja ei paista.»