Eesti esimesteks meistriteks tormivõrkpallis tulid Rivo Vesik – Karl Jaani, kes nahutasid pingelises finaalmängus koduseid põhikonkurente Kristjan Kaisi – Oliver Vennot.
Vesik-Jaani – tormivõrkpalli kuningad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mis tormivõrkpall? Kas Postimehe ajakirjanik kirjutas artikli varahommikul, olles kõikuval sammul ööklubist tulnud ja koduukse enda järel kinni löönud?
Tõsi, uus spordiala on siinkirjutaja väljamõeldis, kuid Eesti lahtisteks tormivõrkpallimeistrivõistlusteks võis laupäeval Narva-Jõesuu rannal kuue kutsetega paari osavõtul toimunud rannavõrkpallisarja Nokia GP teist etappi julgelt nimetada.
Kui esimeste mängude ajal võis tuult pidada lihtsalt tugevaks, siis paaritunnise pallitoksimise järel kasvas see üle tormiks, iilid puhusid hinnanguliselt 15–18 m/s. Ka pisut vihma krae vahele saanud mängijaid häiris aga rohkem pidevalt silma lennanud liiv.
Eesti idapiiri lähedusse peamiselt kahe Eesti tipp-paari mõõduvõtmist jälgima tulnud fännid said haruldase kogemuse osaliseks. Traditsioonilisest rannavõrkpallist oli asi kaugel, kuid omapärast vaatemängu pakuti täie raha eest.
Avageimi ülekaalukalt 21:12 võitnud Kais-Venno kaotasid Vesikule-Jaanile eduseisust teise 24:26 ja takkapihta ka kolmanda 12:15. Tulemust võis pidada pisut üllatavaks, sest paar tundi enne finaali soovitas Vesik panustada Kaisile-Vennole. Veel mullu Kaisiga koos mänginud Vesik ei öelnud seda suusoojaks, vaid andis oma hinnangu kahe eelmise päeva ühistreeningute põhjal.
Kais-Venno võivad end lohutada teadmisega, et Vesikul-Jaanil oli samasugune kogemus tänavu varnast võtta. Mai alguses peetud Shanghai MK-etapi avapäeval dikteeris mängu samuti tugev tuul.
On vana tõde, et keskmisest tugevamini puhuva tuule korral on eestlased soosikud ka maailma kõige vägevamatega mängides. Kui samasugused olud valitseksid ka Praha MK-etapil, kus mõlemal Eesti paaril koht põhiturniiril kindel, kas siis võiks oodata meie meeste kaksikvõitu?
«Tugevate paaride vastu oleks siis kindlasti oluliselt kergem mängida, kuid Eesti-sisest finaali ma lubada ei julge,» ütleb Vesik.
MK-sarjas võib juhtuda, et tormituulte korral mängud katkestatakse. Nii juhtus näiteks eelmisel hooajal Marseille’s. Kriteeriumiks on sportlaste ja pealtvaatajate ohutus. Kui toolid-lauad ja muu atribuutika inimjõu abita liikuma hakkavad, katkestatakse turniir otsekohe.
Seesugustes oludes on Eestis mängitud ennegi. Kogenud kohtunik Mehis Merilaine meenutab, kuidas tuul pühkis eelmisel aastatuhandel Pirita rannas minema kohtunike telgi, kusjuures seal lõunauinakut teinud Kaido Kreeni – mängis koos Avo Keelega Atlanta olümpial – tütar ei lasknud ennast juhtunust häirida, vaid põõnas edasi.
Kas tead, mis on kaks põhitõde, mida peab nii tugeva tuulega mängides meeles pidama, pärib Tartu Pere Leiva juhendaja, suvel rannavõrkpalluritele näpunäiteid jagav Rainer Vassiljev siinkirjutajalt. Näinud õlakehitust, tõstab noor, kuid kogenud treener nimetissõrme ja kostab: «Säilima peab huumorimeel ja tuule peale ei tohi vihastada.»
Kaisile meenub seoses tuulega üks ebameeldiv juhtum, mille ta liigitas kategooriasse «harukordne jultumus». «2001. aastal mängisime venna Kaarliga Mallorcal. Meil oli pooleli kohtumine Šveitsi vendade paari Martin ja Paul Lacigaga. Juhtisime kolmandas geimis 3:2, kui kohtunik küsis jätkamise kohta võistkondade arvamust.
Meie ja paremal väljakupoolel asunud Lacigad tahtsid jätkata. Nad said peamiselt tänu servidele viis punkti järjest ja soovisid pärast poolte vahetust mängu peatada. Hiljem jätkates ei õnnestunud meil vahet tagasi teha,» räägib Kais.
Vähetähtis pole ka see, et ekstreemsetes oludes mängimine võib mõjuda halvasti rannavõrkpalli mainele. Mis mulje jääb pealtvaatajatele mängijatest, kes rünnakul ja servides palli ei taba? Nii juhtus Narva-Jõesuus näiteks Kristjan Kaisiga, kelle pallikäsitsus oleks eeskujuks ka mitmetele ala tippudele.
Kui Pärnus üles kasvanud vennad Kaisid ja Vesik tunnevad end tuulega mängides kui kala vees, siis näiteks sisemaal sirgunud pallurid, Tartumaalt pärit Venno ja Põltsamaal sündinud Jaani peavad veel tuuletaadiga sinasõprust sobitama.
«Minu poolest andku tuul kuuma. Siis saab nalja. Vaata, naised mängivad «Venelast»,» viipab Vesik väljakule, kus tuulega püstihädas olevad naised palli esimese puutega teisele poole võrku saadavad. Omapärane taktika toob, nagu hiljem selgub, edu. Õrnema soo esindajate finaalis alistavad Triin Kuusk – Liina Uibopuu suursoosikud Kristel Kiensi – Kertti Külma.