Bernatski valedetektori test, mille tulemused Eesti Päevaleht avaldas, andis Eesti spordile, ja mitte ainult selle minevikule, korraliku hoobi. Bernatski vastustest selgub, et ta müüs dopinguaineid suusatreener Mati Alaverile, kergejõustikutreener Harry Lembergi kaudu kunagisele pikamaajooksjale Pavel Loskutovile, endistele odaviskajatele Andrus Värnikule, Margus Kübarale ja Donald-Aik Sillale, karjääri lõpetanud kettaheitjale Aleksander Tammertile, suusatajale Raul Ollele ja praegusele laskesuusakoondislasele Roland Lessingule, kellele tegi ka dopingutarvitamise skeemi.
Nimekiri on muljetavaldav: maailmameister, olümpiapronks, EMi hõbe, Vasaloppeti võitja, MK-etapil teiseks tulnu. Niisiis, meie spordieliit.
Asjaosalised mõistagi tõrjuvad süüdistusi, ent küsimused jäävad õhku. Oleks, et Bernatski räägiks niisama, aga valedetektori test, mille tulemused ekspert õigeks tunnistas, on midagi enamat kui pelgalt sõnad. Kes süüdistusi hindaks? Või läheb asi niinimetatud rahvakohtu kätte – igaüks arvaku, kuidas paremaks peab?
Eesti Antidopingu nõukogu liige Kristjan Port: «Antidopingu reeglid ei näe ette valedetektori testi tulemuste arvestamist süüdistusmaterjalina. Samas võib positiivse dopingujuhtumi määramisel kasutada ka kaudseid tõendeid ning kui Bernatski on tunnistanud dopinguainete vahendamist kontrollitud valedetektori testi ajal, siis võtame seda arvesse.»
Paraku käib jutt ammustest tehingutest – viimased tehti aastal 2007. «Antidopingu jaoks on asi aegunud, mistõttu peaks sellega eelkõige tegelema Eesti Olümpiakomitee, sest paljud süüdistatutest on endiselt spordiga seotud,» selgitas Port.
Eesti Antidopingu distsiplinaarkolleegiumi kõneisik, vandeadvokaat Margus Mugu: «Esmalt peaks antidoping süüdistuse kokku panema ja meile hindamiseks esitama. Oleme kui kohus, kes otsustab, kas süüdi või mitte.»