Meister, hüljatu ja taas meister

Andrei Ojamets teadis, et võib oma hoolealuseid usaldada, ja nad ei vedanud teda alt. Foto: Toomas Tatar

Tartu meeskonna võrkpalli Eesti meistriks viinud treener Andrei Ojamets on karjääri jooksul pidanud taluma tagasilööke, ent ikka ja jälle suutnud tõusta.

See oli kauge, 1999. aasta varakevad, kui Pärnu võrkpalliklubi noored, kellest hiljem sirgus koduse võrkpalli kuldne põlvkond, alistasid Eesti meistriliiga poolfinaali otsustavas kohtumises võõrsil Viljandi. Pärast rasket mängu intervjuusid jagades helkisid Pärnu toonase peatreeneri Andrei Ojametsa silmis rõõmupisarad.

Kaks aastat hiljem, kui Oja­metsa juhendatav Pärnu võitis teist aastat järjest Eesti meistri tiitli, olid treeneri silmis taas pisarad – seekord üheaegselt nii võidurõõmust kui pettumusest. Juba enne otsustavaid mänge teadis ta, et vaatamata võidule peab ta peatreeneri kohast loobuma.

Vahepeal möödus 13 aastat, mille jooksul kerkis Oja­mets korraks Eesti parimate võrkpallikohtunike hulka, viis Eesti meistri tiitli ja Balti liiga võiduni Pärnu naiskonna, jõudis uue tsüklina juhendada aastaid taas Pärnu meeskonda ja maitsta mõne kuu kibedat töötu leiba. Kuni vähem kui poolteist aastat tagasi kutsuti ta ühe senise suurima rivaali, Tartu võrkpallimeeskonna etteotsa. Pühapäeval krooniti ta Tartu meeskonna peatreenerina taas Eesti meistriks. Emotsionaalse mehena ei häbene ta tunnistada, et pärast kõiki neid aastaid taas tippu tõusmine võttis silma märjaks.

Rõõm oli seda suurem, et tänavusel hooajal oli Ojametsa juhendatav meeskond kahes finaalis – Eesti karikavõistlustel ja Eesti-Läti ühisliigas – leppinud kaotusega. Eesti meistri tiitel korvas aga need allajäämised kuhjaga. «Olen järginud põhimõtet, et ära taha tõestada midagi kellelegi teisele, vaid tõesta iseendale. Selle võiduga tõestasin endale, et kõik need vahepealsed aastad muutsid mind vaid tugevamaks.»

Vaatamata pikale treenerikarjäärile, juhendas Ojamets tänavu esimest korda sellist kooslust, kus ükski mees ei hakanud treeneri selja taga lollustega tegelema. «Võisin kõiki mängijad usaldada ning keegi neist pole seda usaldust kordagi petnud,» tunnustas ta pallureid. «Mängijad ise tunnistasid ka, et meeskonnas valitses väga hea õhkkond.»

Ebameeldiv aeg töötuna

Eile, päev pärast võitu, ei osanud Ojamets veel ütelda, kas teda võib tabada sarnane saatus nagu eelmisegi tiitlivõidu järel. Tartu klubi juhtidega pole ta veel jätkamise osas rääkinud. Võidujärgsel peol oli kehtestatud reegel, et võrkpallist seekord ei räägita – küllap jõuab tulevikus.

«Kui pakkumine tehakse, siis pärast sellist hooaega võiks kindlasti jätkata,» tunnistas Ojamets, ent lisas kohe, et seoses Eesti spordi rahastamises ja stipendiumite maksmises valitseva segadusega pole selge, millisel tasemel suudavad klubid üldse edasi tegutseda. «Raha ei otsusta siiski alati kõike. Raha annab efekti vaid siis, kui kokku satuvad õiged inimesed – nii nagu tänavu Tartus.»

Nüüdseks meestega juba viis Eesti meistri tiitlit võitnud 50-aastane treener ei varja, et kahe viimase suurvõidu vahele jäänud teekond oli pikk ja kohati ka raske. Neist kõige keerulisem oli 2012. aasta sügis, kui ta otsustas Pärnu klubist lahkuda. Aasta varem oli toodud tema asemel meeskonna peatreeneriks Urmas Tali ning Ojametsa osaks jäi justkui lohutuseks taas naiste juhendamine. Pärast ühte hooaega otsustas ta Pärnu klubist lõplikult lahkuda.

«See oli ebameeldiv aeg – kui ma kuulen kusagil mainitavat töötukassat, tekitab see minus judinaid. Erialast tööd polnud neil ju minusugusele inimesele pakkuda. Lisaks tegi pahameelt see, et kuigi olin paarkümmend aastat ausalt töötanud, lõppes kahe kuuga minu ravikindlustus,» meenutas Oja­mets. «Pähe tuli igasuguseid mõtteid … vahetada eriala või minna hoopis välismaale elama. Mõtlesin ka noorte treenimise peale, kuid sellel hetkel polnud see võimalik. Tartu pakkumine tuli õigel ajal, jäin võrkpalli juurde edasi.»

Ojamets tõi näite autode maailmast – pidevalt sõitvad masinad lagunevad aeglasemalt. Täpselt sama olevat ka inimestega, kes harjunud pidevalt tegutsema. Niisama jõude istumine mõjub halvasti.   

«Treeneri karjääris tuleb ette igasuguseid etappe. Vist oli Aleksandr Gomelski see mees, kes ütles, et alles pärast seda, kui sind on kaks korda vallandatud, võid end pidada õigeks treeneriks,» rääkis Ojamets.

22 aastat Pärnu klubis töötades tuli Ojametsal lisaks treeneritööle pidada igasuguseid ameteid. Ajakirjanikul on eredalt meeles kord, kui pärast meeskonna võitu ja sellele järgnenud intervjuude jagamist tõmbas Ojamets Rabahalli nurgas olnud ruumis selga töömehele sobilikud riided ja hakkas saali koristama. «Mingil perioodil olin seal tõesti samal ajal treener, direktor ja koristaja,» meenutas ta.

Tartus sattus ta aga justkui uude maailma. Ta ei pidanud muretsema millegi muu pärast, kui meeskonna treenimine. «Tunnistan ausalt, et nii pingevaba hooaega pole mul olnud kunagi,» väitis Oja­mets. «Loomulikult ei puuduta see sportlikku pinget – sellest ei pääse kuhugi. Juba hooaja alguses riputas ajakirjandus meile kaela soosikukoorma, kuid tegelikult muutus ju kahe hooaja vahel põhikoosseisus vaid üks mees. Samas ei koosne meeskond vaid seitsmest mängijast, kes platsil viibivad. Need muutused, mis tehti klubi tagalas, olid lõpuks väga olulised.»

Tartu ja Pärnu vahel

Enne Tartusse minekut oli Oja­mets veetnud kogu oma treenerikarjääri Pärnus ning selle linna ja klubiga kokku kasvanud. Kuigi esimesed kuud olid pisut rasked, suutis ta enda jaoks võõras linnas kohaneda ja tänavu tundis end seal juba päris mugavalt. Vabadel päevadel põikas ta aga alati päris koju Pärnusse.

«Pean tänama Rene Teppani vanemaid, kes mõnikord pärast mängu tõid mind suisa koduukse ette. Nad on suured fännid ja käisid palju mänge vaatamas,» kiitis Ojamets ühe oma põhimängija vanemaid. Nagu Ojamets, on ka Teppan Pärnust pärit ja mängis ka kuurortlinnas tema juhendamisel.

Kas aga hing ei tõmba kodulinna tagasi? «Nagu öeldakse – ära kunagi ütle mitte iial… Elu on ettearvamatu ja kindlasti on kõik võimalik,» sõnas ta. «Samas ei sõltu see minust. Klubi juhivad nüüd teised inimesed ja neil on asjadele oma vaated. Kindlasti poleks asjad enam nii, nagu minu eelmisel Pärnu perioodil.»