Aasta suurima üllatuse retsept: kompott kvaliteedist ja heast emotsioonist

Rasmus Armas kohtumises Tartu JK Tammeka vastu Foto: Kristjan Teedema

Homme Sportland Arenal armu ei tunta, sest kell 19.00 lähevad omavahel jalgpalli karikavõistluste poolfinaalis vastamisi Esiliiga B (tugevuselt kolmas liiga) tiimid HÜJK Emmaste ning Tartu FC Santos. Ihaldusväärne finaalikoht on kõigest ühe sammu kaugusel ning seda teab ka Emmaste väravavaht Rasmus Armas, kes nõustus vestlema jalgpall.ee portaaliga nii eelseisvast kohtumisest kui Emmaste senisest imelisest karikahooajast.

Kas poolfinaal Santosega on Emmaste ajaloo tähtsaim mäng?

Ma arvan, et väikese karika finaalid on hetkel gramm kõrgemal. Finaal on ikkagi finaal ja mõlemal korral on meil õnnestunud ka võitjana väljuda. Praegune karika poolfinaal on aga ka väga tähtis mäng ning sellist võimalust ilmselt teist ei anta, aga poolfinaali kaotajat mäletavad vähesed. Finaali jõudmise korral võime rääkida millestki suurest ja Emmaste ajaloo tähtsaimast mängust.

HÜJK Emmaste on Tartu Santosega sel hooajal juba mänginud, kui märtsis toimunud Esiliiga B mäng kaotati koguni 1:5. Istusid toona pingil, kuidas sealt tundus, millest suur allajäämine tulenes?

Selle hooaja esimese mängu Tartu Santose vastu kaotasime suurelt. Tookordsel kaotusel oli põhjuseid ilmselt mitu. Esiteks oli see alles hooaja teine mäng ja meie jaoks üldse selle aasta kolmas mäng suurel platsil, mis kindlasti mõjutas meid küllaltki palju. Ka koosseis polnud tolles mängus kõige parem, oli puudujaid kõikidest liinidest ja seetõttu olid mõned mehed ebatavalistel positsioonidel. Santos tuli kohe tugevalt peale ning kindlasti tahtsid nad kõigile tõestada, et ka Esiliiga B tasemel saavad nad edukalt hakkama. Neil oli ju esimest voorust kaotus all, mis oli vaja heastada.

Kuidas seekord tartlastele paremini vastu saada?

Karika poolfinaali jaoks ma sellest eelmisest mängust mingeid muid järeldusi ei teeks, kui et tuleb kõva madistamine, kus midagi lihtsalt ei anta. Me oleme oma mängu järgmistes voorudes järjest paremini käima saanud ning karika veerandfinaalis tegime juba päris korraliku esituse. Kindlasti on ka motivatsiooni sellel mängul pingutada rohkem, kui tavalisel liigamängul. Kui kõik mehed terved ja mängul kohal on, siis olen kindel, et saab näha ilusat jalgpalli ja põnevat mängu.

Emmaste ning Santos on käesolevatel karikavõistlustel lülitanud kahe peale võistlustulest välja kolm Premium liiga ning neli Esiliiga tiimi. Kas teie olete lihtsalt nii head või jätab Premium liiga tase soovida?

Ma arvan, et pigem näitavad need võidud meie kahe meeskonna kvaliteeti. Ilmselt suurim vahe Premium liiga ja Esiliigaga võrreldes on füüsiline vorm, mis nii Premium kui Esiliiga meeskondadel peaks parem olema. Meie teeme kaks trenni nädalas pluss individuaalne töö, kõrgemal mängivates meeskondades on koormus oluliselt suurem. Samas pole sellest füüsilisest vormist palju kasu, kui mäng on aeglane. Premium liiga meeskondadest oleme kahe peale välja lükanud Narva, Tammeka ja Jõhvi, kellest ükski pole olnud sel hetkel Premium liiga esiotsa meeskond. Oma liigas on neil enamik mängust vaja kaitses tööd teha ja otsida oma võimalust kontrarünnakutel, mängitakse ratsionaalselt ja pigem riskivabalt. Kaitses seistakse hästi, rünnakul pigem loodetakse mõnele individuaalsele õnnestumisele. Meestel pole harjumust palliga enesekindlalt mängida.

Selles olukorras meile vastu tulles ei suudeta tempot kõrgele suruda ning palliga teravalt mängida, tõsist survet ei teki. Palliga aeglaselt mängides kaob füüsiline eelis suuresti ära ning kvaliteeti on nii Emmastel kui Santosel rohkem, kui nii mõnelgi Premium liiga pundil, Esiliigast rääkimata. Meie oleme harjunud palliga mängima ning vastase kerge surve vastu tekib meil just rohkem ruumi ja võimalust oma kvaliteeti välja tuua ja sealt see edu ka tuleb.

Lisaks on ilmselt nii mõnigi meeskond meid siiski alahinnanud. Ikkagi tugevuselt kolmandast liigast (või Santose puhul eelmine aasta lausa tugevuselt neljandast liigast) meeskondadega tegemist. Ka see on meie edule kaasa aidanud. Kuid see aeg on ilmselt otsas, finaalis kindlasti ei Infonet ega Levadia mütsiga lööma ei tule.

Kas väravavahina on Premium liiga klubide vastu ka kuidagi hirmsam mängida? Mõtlen just selles mõttes, et nad on alati favoriidid ning väravavaht võib kindlasti muretseda, kuidas Esiliiga B kaitsjad saavad vastu Premium liiga ründajatele?

Kas on hirmsam? Kindlasti mitte. Minule meeldib mängida pigem sama tugevate või eeldatavalt tugevamate vastu. Nõrga vastasega mängides ei pruugi teinekord palli käega puutuda saadagi ja see ei paku mingit pinget. Tugeva vastase vastu on suure tõenäosusega vaja mängu sekkuda ja täita oma osa meeskonnas. Rasked heitlused annavad võimaluse teha tõeliselt hea mängu ja sellisel juhul on positiivne emotsioon seda tugevam. Just emotsiooni pärast ma seda mängu mängin.

Suurt kaotust ka karta mõtet pole. Kui vastast kardad, siis pole üldse mõtet mängima minna. Alati tuleb minna mängima võidu peale. Kui vastane on tõesti oluliselt parem ja lööb puuri täis, siis pole miskit teha, too päev on seis selline. Tuleb oma mäng läbi mõelda, vigadest õppida ja järgmine kord paremini mängida.

Oma meeskonna kaitsjate osas mul mingeid muresid pole. Kaitsja peab olema kogenud ja mõistma mängu – pigem seisma targalt, mitte jooksma lollilt. Emmaste kaitsjatest on enamik Premium liiga tasemel mänginud ning kvaliteeti kindlasti on. Tähtis on ka väravavahi ja kaitseliini vaheline mõistmine ja usaldus, ilma selleta on väga keerukas mängida. Ka siin saan oma kaitseliini aina kiita.

Karikavõistluste juurde kuulub ka eurokoht. On kuulda olnud, et Emmaste pole eurolitsentsi taotlenud. Kas peas üldse ei tiksu mõtet, et te olete tegelikult Euroopa kohale nii lähedal ning sellist võimalust ei pruugi enam kunagi tulla?

Meeskondlikult me seda eurokoha asja arutanud pole ja isiklikult ei näe ka mõtet seda teha. Karika võitmine ise oleks juba erakordne saavutus ja minu arust tähtsamgi, kui võimalik eurokoht. Teiseks on eurokoha taotlemiseks vajalik saada litsents, millel on konkreetsed nõudmised, mida klubi kas täidab või ei. Meie puhul on tegemist meeskonnaga ning ilmselt nende nõuete täitmine poleks realistlik.

Jaanuarikuu Jalkas ütles teie tiimi kaitsemängija Mart Kase, et Emmaste mehed Premium liigasse ei pürgi – kõigil on lihtsalt nii palju muid tegemisi. Karikavõistluste tulemuste järgi tundub, et te saaks seal hakkama küll. Kas veidi kripeldab ka, et Emmaste pole saanud end kõrgemal liigatasemel end proovile panna?

Enamik Emmaste mängijaid on ühel või teisel hetkel Premium liiga tasemel mänginud, kes kauem, kes vähem. Mõni mees on ka A-koondise tasemel mängu teinud. Seega enamiku puhul on need teed käidud ning nüüd on prioriteedid mujal. Teiste puhul, kes nii kõrgele tasemele ei jõudnud, jäi ilmselt puudu kas endal motivatsioonist või õigest võimalusest.

Isiklikult olen mänginud kõrgliigas ainult ühe kohtumise (FC Viljandi – Narva JK Trans 2:5, 2012 – toim.) ning seda ilmselt kahel põhjusel. Kui hakkasin sellele tasemele lähedale jõudma, tuli minna ajateenistusse. Ajateenistusest kutsuti mind juba Emmaste eest mängima ning pärast teenistust läksin ka kohe tööle täiskohaga. Kuna Emmaste meeskond jättis nii positiivse mulje, ei tekkinud ka otsest tahet kusagile kõrgemale trügida.

Samas ütles Kase, et kui Emmaste mehed ei käiks tööl, vaid tegeleks ainult jalgpalliga, mängiksite te Premium liiga esimeses pooles. Oled sa sellega nõus?

Olen Kasega täiesti nõus. Emmaste fenomeniks on need samad mängijad, kes selle meeskonna moodustavad. Enamik on ammused sõbrad ja noorest peast juba koos mänginud. Kõik tahavad mängida ilusat, palli valdavat jalgpalli ja kvaliteeti on meestele piisavalt antud, et sellega ka hakkama saada. Aga mis meeskonna tõeliselt heaks teeb, on suhtumine. Me oleme väga ühtne meeskond ja toetame üksteist nii plastil kui selle kõrval. Just see kompott kvaliteedist ja heast emotsioonist tekitab olukorra, kus tulevad ka head tulemused.

Emmaste treeneriks on Eesti Jalgpalli Liidu noorteprojektide juht Marko Pärnpuu. Kas ja kui palju räägivad treeningprotsessis kaasa Flora treeneriteduo Norbert Hurt/Jürgen Henn?

Emmaste treener on Marko Pärnpuu. Punkt. See tähendab seda, et Marko viib läbi trennid, määrab koosseisu ja teeb kõike, mida üks treener tegema peab. Nopi (Norbert Hurt – toim.) ja Henn on meil ikkagi mängija rollis ning ilmselt on see ka nende enda soov, sest treenerid saavad nad olla mujal. Kui treener peakski mingil põhjusel puuduma, siis pigem asendab teda Mart «Klopp»Kase. See loomulikult ei tähenda, et Marko teisi ei kuulaks. Näiteks mängudel poolajal, kui Nopil või Hennul on kommentaare ja soovitusi, siis Marko alati kuulab nad ära. Konstruktiivne kaasamõtlemine on meil pigem tavapärane olukord ja seda mitte ainult Flora treeneriduo poolt, vaid kõigi mängijate poolt. Aga lõpuks on treener ikkagi üks mees ja tema teeb viimase otsuse.

Esiliiga B-s olete hetkel neljandad. On Emmaste endale mingisugused hooaja eesmärgid ka seadnud?

Selleks hooajaks sai pandud ainult üks eesmärk ja see oli karikas hästi mängimine. Hetkel oleme seda teinud, aga veel on vaja pingutada. Liiga osas meil eraldi eesmärki pole välja öeldud, aga tagumises pooles me kindlasti lõpetada ei taha. Üldiselt võtame mängu kaupa ja eesmärk on lihtne – lähme võitma.