Täpselt kakskümmend aastat tagasi, 1994. aasta 1. mail vapustas kogu maailma vormel-1 tähe Ayrton Senna hukkumine Imola etapil. Tol ajal Rahvusvahelise Autoliidu (FIA) presidendiametit pidanud Max Mosley avaldas nüüd antud intervjuus arvamust, et brasiillase surm ja sellele järgnenud sündmused tõid turvalisema tuleviku tuhandetele tavainimestele.
«Ayrtoni surm pani aluse muutustele, mis on aastate jooksul päästnud vähimagi kahtluseta kümnete tuhandete inimeste elu,» vahendab portaal pitpass.com Mosley sõnu Reutersi ajakirjanikule Alan Baldwinile. «See on tõsi. Ilma selleta poleks me iial Brüsselisse ametnike jutule läinud. Meil poleks Euro NCAPi turvateste, me poleks suutnud Euroopa Nõukogus läbi suruda seadusandlust, mis parandas liiklusturvalisust,» viitas Mosley koostööle Euroopa Liiduga ja tänavaautodele kehtestatud karmimatele turvanõuetele.
«Tuhanded inimesed, kes kõnnivad täna elusate ja õnnelikena ringi, oleksid surnud või raskelt vigastatud, kui me poleks neid samme ette võtnud. Ja kõik algas Ayrtoni õnnetusest,» sõnas Mosley, kelle arvates olid autospordifännid 70ndatel ja 80ndatel aastatel harjunud, et aeg-ajalt saab mõni nende iidolitest surma või rängalt vigastada.
Traagiline nädalalõpp Imolas, kus päeva enne Senna surma hukkus ka austerlane Roland Ratzenberger, märkis esimesi surmajuhtumeid pärast 1982. aastat, kui Kanada GPl jättis elu Riccardo Paletti. Ratzenbergeri surm ja kaasmaalase Rubens Barrichello ränk avarii paar päeva varem vapustasid Sennat kõrvalviibinute sõnul väga. Turvalisuse eestkõnelejana tuntud brasiillane ei võinud aga aimata, et tõeliselt hakkavad asjad muutuma alles pärast seda, kui ta ise on rajal elu kaotanud.
Mosley, kes võistles 1968. aasta aprillis Hockenheimis samal F2-sarja etapil, kus hukkus kahekordne vormel-1 maailmameister Jim Clark, võttis pärast Senna surmaavariid ohutuse eest seismise oma südameasjaks. «Varem võisid minna sarja juhtide jutule ja öelda, et toimuv on mõttetult ohtlik. Nemad vastasid, et kui ei taha, ära löö kaasa - kõik on vabatahtlik. Mäletan, kuidas mõtlesin, et iga spordialaga peaks olema võimalik tegeleda ilma pidevalt surma piiril kõndimata. Risk on vastuvõetav, aga pidev risk? Mulle tundus vahel, nagu oleksime Vietnami sõja rindejoonel,» meenutas Mosley.
1994. aastaks oli inimeste suhtumine muutunud ja turvalisus paranenud, kuid Mosley hinnangul hakkas pikaajaline surmadeta möödunud periood toimima oodatust vastupidisel viisil. «Minu meelest hakati arvama, et surmasaamine polegi võimalik. Ja ometi oli üsna selge, et sari võiks olla märksa ohutum. See kõik on pelk statistika, kuid võidusõit pole kunagi ohutu. Sellega on täpselt nagu lendamisega. Sa võid õnnetuse tõenäosuse võimalikult madalale viia, aga pole võimalik seda täielikult turvaliseks muuta,» arutles Mosley.
Pärast Imola tragöödiat kiputi mõningate turvalisuslahendustega läbimõtlematult ruttama ja ringradasid üritati aeglasemaks muuta kohati lausa totrate vahenditega nagu keset sirgeid ehitatud rehvidest šikaanid. Mosley sõnul oli muudatuste taga paljuski Senna isik, sestap asutigi tegutsema nii kiiresti. «Niivõrd paljud, sealhulgas teised sõitjad, pidasid teda parimaks. Ja lisaks sellele oli ta inimesena erakordselt meeldiv.»
Mosley hinnangul tegi turvalisuse nimel meeletu töö ära ka 2012. aastal siit ilmast lahkunud professor Sid Watkins, kes töötas enam kui veerand sajandit vormel-1 sarja meditsiinikomisjoni delegaadina ning peaarstina, olles õnnetuse korral alati sündmuskohal esimeste abistajate hulgas. Lisaks tööle olid Senna ja Watkins ka eraelus head sõbrad. «Kui Sid poleks uurimiskomisjoni kokku pannud, ei oleks mitte keegi meile tähelepanu pööranud. Ent kui Ayrtoni õnnetust poleks juhtunud, oleks järgmise nelja-viie aasta jooksul raudselt veel keegi surma saanud. Mul tuleb kohe pähe kaks-kolm hilisemat avariid, mis oleksid võinud lõppeda sõitja surmaga,» lausus Mosley.
Tema sõnul toimus 90ndatel muutus ühiskonna mõttemaailmas. «50ndatel ja 60ndatel aastatel oli sõda veel värske mälestus – kõik olid sellega harjunud, et inimesed saavad ikka surma. Pärast Senna õnnetust leidis nii mõnigi poliitik, et vormel-1 tuleks ära keelata. Pidime midagi ette võtma ning meie endagi üllatuseks ulatus tehtu lõpuks kaugele vormel-1 sarjast väljapoole.»
Mosley sõnul on vormel-1 andnud ühiskonnale palju enam kui arvatakse. «Vormel-1 sari – ning paraku ka nii Ayrtoni kui ka Roland Ratzenbergeri surm – on parandanud liiklusturvalisust ning see on muutnud tuhandete inimeste elu. Mitte võib-olla, vaid kindlasti,» rõhuta Mosley intervjuus. «Loomulikult oleks liiklusturvalisus paranenud ka ilma niisuguste traagiliste sündmusteta. Aga ilmselt oleks selleks kulunud veel tubli 15 või 20 aastat ja areng oleks olnud märksa aeglasem. Tuhanded inimesed, kes on praegu elus, võinuks surma saada.»
Kolmekordne maailmameister Ayrton Senna hukkus Imola vormel-1 etapil 1994. aasta 1. mail, kui tema juhitud Williamsi vormel Tamburello kurvis suurel kiirusel teelt välja kaldus ja vastu piirdeseina sõitis. Purunenud esivedrustuse tükk tabas Senna kiivrit ja tungis läbi visiiri, põhjustades surmava peavigastuse. Uurimise tulemusena tuvastati, et avarii põhjuseks oli auto roolisamba purunemine.