17 ja pool tundi naudingut

Meeste värk: Rõuge Snaiprid lähenevad õhtul kella kaheksa paiku Leevakule. Ligi neli tundi jääb veel finišini aerutada. Taga, vasakult viies, Taavi Karu. Foto: Grethe Rõõm

Sellist pingutust annab seedida: kahe tööpäeva pikkune maraton – ja mitte kuival maal, vaid madalas vees, käte jõul. Karm, aga mõnus!

Proloog. 18. aprill 2009. 4. Võhandu maraton – stardis 225 alust, nende seas kolm kummipaati ehk rafti.

Kõik sai meie jaoks alguse 2009. aasta aprillis, kui saunalaval istudes tuli sõpradega jutuks, et nädala pärast toimub Võhandul maraton. Sõidetakse Tamulalt Võõpsu, tee pikkus 100 kilomeetrit. Need sada kilomeetrit tundusid nii müstiliselt uskumatud, et algul lõõpides välja käidud mõttest sai kiirelt plaan – lähme! Suure kummipaadi ja kuue mehega.

Tamula ääres tuli välja, et kummipaate on lisaks meie omale veel kaks. Pakkusime vihmakeepides kerges lörtsis telefonidele kondoome peale tõmmates kentsakat vaatepilti – kalipsodes süstamehed tegid panuseid, kui kaugele me jõuame.  

Esimene mees pudenes me paadist vette üsna algul: silla alt läbiminekuks pidid kõik paadipõhja pikali heitma. Paraku sai liiga hilja selgeks, et viimasele mehele ruumi ei jagu: ta jäi rinnuli purdele, paat sõitis tema alt minema.

Lõpetasime toona Leevakul 24 km enne finišit õhtul kella kaheksa paiku vappekülmades. Ei enne ega pärast seda ole mul nii külm olnud, et ei suuda riideid vahetada ega saapanööre lahti siduda. Sel korral pigistas jõgi meist viimase välja. Paadi jõnksuv liikumine ei lõppenud kojusõidul auto kõrvalistmel ega maratonijärgsel öölgi. Alles järgmisel päeval sain jõnksumisest lahti. Aga isu maraton lõpetada ei kadunud.

19. aprill 2014. 9. Võhandu maraton – stardis 487 paatkonda, nende seas 45 rafti. Raft nr 396 – Rõuge Snaiprid.

Väljavõte kirjast paatkonna liikmetele (siin ja järgnevalt kursiivis).

Selleaastane koosseis.

Esimene rida: Taavi T ja Raiko (mõlemad uued mehed, noored ja sitked).

Teine rida: Tiit ja Risto (mitte nii noored, aga sitked tööloomad).

Kolmas rida: Priit ja Martin (vanad kalad, diislid).

Viimane rida: Taavi ja Janno (nii nagu alati, orgunn on võtnud kogu jõu ja loodame teiste värskusele).

Saateauto ja teenindus rajal: Ülo (kui tervis endal sõita ei luba, siis tuleb saatjaks hakata, see saatus ootab meid kõiki ees).

Kuus aastat hiljem ei lähe me mütsiga lööma – ettevalmistus on korralik. Kõik paatkonna liikmed teavad, kus nad paadis istuvad ja kellega kohti vahetavad. Ühel kohal istudes jääb tagumik kangeks ja jalad surevad.

Mida aasta edasi, seda rohkem tahaks Võhandu maratoni võrrelda palverännakuga: vaim peab valmis olema! Nürid aerutunnid ja väsimus mõjuvad erinevalt: kes muutub veidi tigedaks, kes jääb vaikseks, kes hakkab aeruga vett silitama. Leida kaheksa meest, kes suudavad üle 12 tunni paadis koos olla ja ühise eesmärgi nimel tööd teha, on omaette teadus.

Söök ja jook

Oleme arvestanud kolme ploki 1,5 l greibi Arctikuga, ploki mineraalvee ja tavalise veega. Tagavara on Ülo autos, sealt võtame pudelite kaupa paati. Alkoholi viimastel aastatel eriti kaasas pole olnud. Pudel Jägermeistrit võiks kellelgi olla, aga eelmine aasta võtsime ainumasel alkoholiga pudelil korgi maha Võõpsus. Eesmärk on ühtlases tempos ribadeks sõitmata lõpuni jõuda. Kaasa võib võtta paati väiksema koti lisasöögiga (hapukurk, vorstikesed, batoonid jne), ametlikes söögikohtades oleme eelnevatel aastatel söönud, teeme seda vast ka seekord.

 Sel aastal jõime maratoni käigus paadis 40 liitrit  karastusjooke. Mõned aastad varem jäime paadis janusse: vahemaad peatuskohtade vahel on tundidepikkused, jõime jõevett. Üsna pika mokaga – nõksuke maad varem ulpis vees metsseakorjus.

Alkoholiga läks nii, nagu pidi minema: finišis keerati kork pooleliitriselt Jägermeistrilt ja sauna võeti paar õlut.

Oluline on see, et oleks kokku lepitud, mida maratonil teha tahetakse. Variante on mitu: pidutseda, sõita lõpuni või sõita võidu peale. Kui kõik teavad, milleks kohale tuldud, hoiab see ära asjatute pingete tekkimise. Pärast paari esimest tundi saab paatkonna uute meeste elevus otsa, vanade olijate ülesanne on järgmised viisteist-kuusteist tundi nende masendust vähendada – kord jõuab iga maraton finišisse!

Varustus paadis

Väga palju manti paati kaasa võtta ei taha. Janno võtab köie. Priit võiks võtta noa, nagu eelmine aasta. Kui kellelgi on veekindlaid kotte telefonide jaoks, siis mõned telefonid võiks paadis kaasas olla. Mina võtan plaastrid ja valuvaigistid. Üks kott kamba peale võiks olla varuriietega, et vettekukkumisel ei peaks tegema peatust (eelmisel aastal tundsin sellest puudust pärast veeskäiku), võtan selle enda peale.

Vaja on kaasa võtta pealampe. Vesi on väga madal, vool eriti sõitu ei toeta, nii et jääme pimeda peale. Lambid võtame peale Räpinas (kui väga aeglaselt liigume, siis Leevakul).

Vesi oli tänavu tõeliselt madal. Stardis seisti Roosisaare silla all paadi kõrval, vesi ulatus napilt põlvini. Võhandu on mõne koha peal täis korralikke rahne, millest siiani aimugi polnud. Mulluse kõrgveega oli kontrast tugev: paaris kohas oli tükk tegemist, et paat üle kivide ukerdada. Seda ohtu, et vee kohal rippuvad oksad paadi tagumise otsa mehed vette tirivad, nagu eelmisel aastal juhtus, tänavu polnud.

Riietus

Kokku peaks arvestama kolme komplekti riietega. Üks hommikul seljas, täiskomplekti vahetus Leevakul (76 km stardist) ja riiete vahetus finišis. Hea oleks, kui kõik komplektid on pakitud eraldi ja pandud ühte suuremasse kotti. Need kotid saab panna hommikul Ülo auto peale ja vahetuskohtades sealt võtta.

Jalga kummikud. Võib juhtuda, et tuleb üle puude ja kivide vedamisi, mis eeldavad korraks paadist väljatulekut. Lisasokid ja kilekotid kuivade sokkide peale ning lisakindad võiks ka kaasas olla. Riietus hingav, kummipüksid ei ole ennast õigustanud.

Õige riietus on üks võtmesõnadest. Viimasel kahel aastal oleme sõitnud Rõuge Snaiprite hokisärkidega, pool paatkonnast mängib ka hokit. Tagasiside on olnud toetav, tore on kiirematele võistlejatele pakkuda «litrit» ja söögikohtades üksteist kiirelt üles leida. Ja kuigi söögikohtades hüüavad pealtvaatajad, et «kähku-kähku vette, saate eessõitjatel sabast kinni!», oleme iga võistluse ajal võtnud need lisaminutid, et Leevakul kuivad riided selga saada. Esimese maratoni külm on siiani liiga hästi meeles.

Võistluspäev – logistika

Palun lugeda läbi ohutusjuhend maratoni kodulehelt (eriti uued mehed)!

Start on kell 7. Tegu on mass-stardiga, kõik paadiklassid stardivad koos. Raftid korraga jõele, ülejäänud alused Tamula ringile.

Plaan on saada kokku kell 6 Janno juures. Seal saame anda kõik riietekotid Ülo autosse. Janno juures saab ära käia ka vetsus, stardikohas on jube pikad järjekorrad ja seal ei tahaks aega raisata. Lõpetamise aega on raske planeerida, pigem tuleks arvestada suht südaöise kojusõidu-stardiga Võõpsust. Kuna seal on ka suur kilesaun, siis võiks sealt läbi käia, nii et kohe pärast lõpetamist tagasi sõitma ei hakka.

Minu hinnangul tuleks valmis olla 16-tunniseks tööpäevaks. Jõudu meile selle puhul!

Läks nii, nagu minema pidi. Kui keegi oleks hommikul öelnud, et sama kuupäeva sees me ei lõpeta, oleks see mõjunud laastavalt – kunagi varem pole meil nii kaua läinud. Mullu lõpetasime kell 20.30. Lootsime, et ehk läheb tänavu tund-paar kauem. Tõsiasi oli see, et lõpetasime öösel 00.30. Kokku siis 17 ja pool tundi.

See oli elu pikim võistlus enamikule võistlejatele. Viimasel sõidutunnil tuletasime üksteisele korduvalt meelde, et naudiksime tähistaevast ja valusaid lihaseid, sest suure tõenäosusega me siia niipea ei tule. Võõpsu silla alt läbi sõita oli seekord kuidagi eriti magus.

Auhinnaks said kõik diplomi ja medali, mina lisaks märgi viie korra lõpetamise kohta. Järgmisel aastal lähevad seda märki püüdma kaks meie paatkonna liiget, ju tuleb neile toeks minna, nii nagu nemad mind tänavu toetasid.