Korvpalli meistriliiga finaalseeria otsustavas kohtumises alistas Tallinna Ülikool 69:56 tiitlikaitsja Eclexi ja lõpetas nende pika valitsemisaja.
Kulla hind – mängida mõttega, et homset ei ole
5. mai 2014, 07:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinna Ülikooli korvpallinaiskonna peatreener Kersti Sirel oli pärast oma kümnenda Eesti meistrikulla võitmist enda kohta tavatult emotsionaalne – seda medalit jahtis ta kaua ja kogenud juhendaja oli eesmärgini jõudmisest silmanähtavalt liigutatud. Mängijad viskasid treenerit tema ehmunud, ent rõõmsate kiljatuste saatel õhku ja koos valati rõõmupisaraid.
«Elus on kõik asjad võimalikud, olen alati öelnud, et ei tohi enda omaks pidada seda, mida sa pole veel kätte võidelnud,» lausus Sirel. Tallinna Ülikool võitis seeria kaks esimest mängu, ent Eclex suutis 0:2 kaotusseisust välja tulla. «Pidasime pärast teist mängu omaks seda, mis tegelikult veel meie ei olnud. Vastased omakorda pidasid ehk tiitlit enda omaks pärast neljandat mängu. Raskusi on kõigil, aga raskustest koorubki võistkonna tõeline sisu.»
Kolme võiduni peetava finaalseeria viies mäng on alati eriline ja nõuab mängijatelt midagi enamat kui lihtsalt rutiinset platsile tulekut. Otsustava mängu võidab see, kes suudab kõik muu kõrvale heita ja keskenduda ainult sellele hetkele.
«Enne mängu mõtlesin – tuleb, mis tuleb … homset enam minu jaoks ei ole. Sundisin end kohe esimesest minutist maksimaalselt jooksma ja naiskonda juhtima,» rääkis finaalseeria väärtuslikemaks mängijaks valitud Tallinna Ülikooli tagamängija Pirgit Püü. «Hooaja viimases mängus pole ju teha muud kui joosta ennast konkreetselt ribadeks.» Püü lisas, et hinges valitseb uskumatu tunne: «Meie nägudest ja silmadest on näha, et oleme metsikult õnnelikud kogu selle teekonna üle!»
Ülikooli naiskond tegutses viiendas mängus enesekindlalt ja küpselt, Eclexi mängijad olid aga ilmselgelt pinge all ja mitmed naiskonna liidrid eksisid olukordades, kus nad tavaliselt suudavad rünnakuid lõpetada. Tallinna Ülikool sai juba esimesel veerandil edumaa ja hoidis seda lõpuni nii, et päriselt ohtlikuks tiitlikaitsja enam ei saanudki.
Sirelile ja tema hoolealustele oli meistritiitel tõestuseks iseendale ja ka kõigile teistele – see naiskond pole nii kehv, kui mõned arvasid. Neli viimast hooaega valitses ju kodus Eclex ning mullu leppis Tallinna Ülikool koduses liigas isegi pronksiga. Ka tänavu oli tiitlikaitsja vaatamata mitmetele tagasilöökidele enne finaalseeriat soosiku seisuses.
«Meil õnnestus oma probleemid paremini lahendada. Lõpp hea, kõik hea. Eks meil kukkusid ka mitmed mängijad vigastustega ära, vahepeal olid ikka väga rasked ajad,» tõdes Sirel. Raske seljavigastus segas Tatjana Razguljajevat, jalavalu ei lubanud korralikult treenida ja mängida kogenud Kerdu Arbet-Lenearil. «Kerdu minutid võivad olla väikesed, aga tema roll meie naiskonnas oli väga tähtis, just psühholoogilise poole pealt.»
Hooaja kõige tähtsamateks mängudeks oli Tallinna Ülikoolil võimalus kasutada salarelva – treeneripingil istus Sireli kõrvale Üllar Kerde. Mängijate sõnul mõjus tema lisandumine kogu naiskonnale väga hästi. Kogenud treener jagas mängijatele tarkust ja treeningutel tekkis rahulik aura.
«Üllar andis palju juurde – kindlust ja positiivsust ning minul tekkis võimalus asju kellegagi arutada. Tegelikult lunastas ta oma võla, sest esialgu pidi ta alustama tööd juba sügisel. Nüüd ta lihtsalt pidi tulema!» rääkis Sirel.
Kerde jaoks oli see esimene kuldmedal naisi juhendades. «Pärast neljandat mängu, kui lasime Eclexil seeria viigistada, tuletasin tüdrukutele meelde, et tulin nende juurde seepärast, et võita kuldmedal. Nad on tugevam naiskond,» meenutas Kerde ega soovinud oma rolli üle tähtsustada. «Mina ei teinud eriti midagi, seisin lihtsalt kõrval.»
Troonilt tõugatud Eclexi peatreener Jaanus Levkoi tunnistas, et kui hooaja keskel tundis ta end naiskonna eesotsas enesekindlalt, siis vahetult enne finaalseeriat oli põhjust juba hirmu tunda. Vigastustetont oli teinud tõsist laastamistööd ja treener tundis, et jõudu võib jääda väheks.
«Vigastused käivad spordiga kaasas. Ma ei nuta ega haletse, sest tüdrukud mängisid päris hästi, ka noored. Puudu jäi kogemustest, vastastel oli neid rohkem. Viimase mängu tegid tegijad ära,» nentis Levkoi ja lisas, et vigastuste tõttu puudunud mitme juhtiva mängija olemasolu korral võinuks tulemuski olla teistsugune.
Mõlema naiskonna juhendajad olid aga veendunud, et tulevikku vaadates oli vägevast finaalseeriast ja võimuvahetusest naiste korvpallile tervikuna kasu.
«Nüüd tuleb edasi minna – Eclex tahab tiitlit tagasi saada, meie tahame seda kaitsta, ehk sekkub heitlusesse veel keegi kolmas…» lausus Sirel ja kinnitas, et järgmiseks hooajaks püüab värske meister kvaliteeti tõsta. Paremaks muutumise soovist rääkis ka Levkoi: «Spordis käibki nii, et kui ata-ata antakse, peab mõtlema, mida muuta – koosseisu, taktikat või veel midagi.»
---------------------------------------------------
Kalev/Cramo jalutas kergelt finaali
Kalev/Cramo korvpallimeeskond alistas Eesti meistriliiga poolfinaalseeria kolmandas mängus Rakvere Tarva 99:68 ja võitis seeria 3:0. Tartu Rock võib finaalikoha kindlustada täna, kui kohtub kolmandat korda Tallinna Kaleviga.
«Kõigis kolmes mängus, neist eriti veel tänases, meil mingeid ärakukkumisi ei olnud ja pidevalt edu suurenes,» sõnas Kalev/Cramo peatreener Alar Varrak. «Mehed on kehaliselt heas seisus, aga parandamisruumi on veel kaugvisete osas.»
Tarva peatreener Andres Sõber tunnistas, et vastane oli seekord selgelt parem, ja tundis heameelt, et meeskond üldse nelja tugevama hulka pääses. «Allapoole jäänute seas oli meeskondi küll, kelle käest me hooaja jooksul saunu saime,» märkis Sõber. «Leegionärid mängisid taseme välja ja eestlased ka. Mihkel Kurg üllatas mind positiivselt, Silver Leppik on paremaks läinud.»