Kohver näpus väljakul silkav meedik: saan kohe aru, kui mängija simuleerib

Eesti koondise arst Kaspar Rõivassepp. Foto: Raigo Pajula

Viga – mängija rullub pidurdamatult mööda maad. «Küll see võis valus olla!» mõtleb jalgpallifänn lemmiku valugrimasse vaadates. Meditsiinipersonal saab aga kohe aru, et midagi tõsist tõenäoliselt pole.

Kuigi kogu fännide tähelepanu lasub jalgpalluritel ja treeneritel, kiputakse unustama, et koondised ei koosne ainult neist. Iga rahvusesinduse juures etendab väga tähtsat rolli ka meditsiinipersonal, kelle tegevust tegelikult pea igas kohtumises võimalik jälgida.

Kes ei teaks neid üldjuhul musta riietatud mehi, kes mõne palluri vigastuse korral platsile jooksevad. Paraku tuleb välja, et alati selleks tõsist vajadust polegi.

«Üldiselt on nii, et kui mängija pärast vigastust kõvasti mööda maad rullib, pole tal midagi tõsist viga.

Kui tõesti midagi katki on, üritab mängija seda piirkonda maksimaalselt kaitsta, see on reflektoorne tegevus,» selgitas täna Eesti koondisega Balti turniiri alustav arst Kaspar Rõivassepp. «Kui mängija aga karjatab ja jääb kohe liikumatult maha, võib tegu olla tõsise asjaga.»

Kogenud meedikuna tunneb Rõivassepp sümptomeid analüüsides kohe ära, kas on tegemist päris probleemiga või näitemänguga kohtunikule. Lisaks teab ta hästi oma mängijaid.

Mõned kutsuvad arsti väljakule sagedamini ja on juba ette teada, et tõenäoliselt pole suurt häda midagi. Samas kui arsti kutsub mängija, kes pea kunagi abi ei vaja, võib eeldada tõsist vigastust. Ent kui palju on selliseid juhtumeid, kui mängija kutsub meediku platsile, aga sosistab, et ega mul eriti midagi viga pole?

«Seda pole vaja öelda, sellest saan juba sõnadeta aru,» muigas Rõivassepp.
Kõige sagedasemad vigastused on jalgpallikohtumise ajal erinevad põrutused, kas jalgade, puusa, selja või pea piirkonnas.

Palju esineb ka hüppeliigese sidemete ja põlve erinevate struktuuride vigastusi. Tähtis moment on ära tabada, kas mängija vajab väljavahetamist või mitte. See otsus tehakse üldiselt jalgpalluriga kahepeale.

«Kindlasti tuleb vahetus siis teha, kui kellelgi oli selline peapõrutus, et ta kas või hetkeks teadvuse kaotab,» kinnitas Rõivassepp, lisades, et siis ei aita ka palluri enda tahe väljakule jääda. «Kui traumajärgselt tekib kohe turse, näiteks hüppeliigesel, siis vigastuse süvenemise vältimiseks tuleks mängija samuti välja võtta. Ka põlvevigastused on salakavalad.»

6. september 2008 oli üks Eesti jalgpallikoondise närvilisemaid päevi. Maailmameistrivõistluste valikgrupis 2:3 kaotatud avamängus võõrsil Belgia vastu sai 83. minutil tõsise peatrauma keskkaitsja Andrei Stepanov, kes kaotas teadvuse ja viidi kiirabiautoga kohalikku haiglasse. Ka Rõivassepa jaoks oli see tööalaselt üks keerukamaid juhtumeid.

Esiteks ei osanud kohalik kiirabi üllatuseks ühtegi keelt peale prantsuse ja flaami keele, teiseks polnud autos selliseks juhtumiks kliinilist varustust.

«Mõtlesin hirmuga, et mis siis saab, kui Stjopa (Stepanovi hüüdnimi – toim) seisund teel halveneb. Kõige halvem tunne ongi siis, kui mängija on raskes seisundis ja sa ei saa teda kuidagi aidata, sest sul pole vahendeid, millega oled õppinud ja harjunud aitama,» meenutas Rõivassepp oma elu ühte närvilisemat kümmekonda minutit.

«Poleks uskunud, et nõnda arenenud riigis kiirabiautode olukord nõnda vilets on.»
Kuna Stepanovi juhtumi lõpplahendus oli õnnelik ja mängija on nüüd täie tervise juures, võtab Rõivassepp kogemust õpetlikuna.

Ettenägelikult kontrollib ta nüüd koondisega reisides kõiki selliseid nüansse, nagu kiirabiautode varustus ja muu selline – ikka selleks, et teada, milleks tuleb valmistuda.

Näiteks Inglismaa koondise meedik reisivat aga lausa kuu enne kohtumist mängupaika. Kui inglased 2007. aasta juunis EM-valikmängu raames Eestis käisid, oli arst eeltöö juba ära teinud.

Muu hulgas viidi läbi eksperiment, kui kiiresti jõuab kiirabiauto Lilleküla staadionilt Mustamäe haiglasse. Tõele au andes tuleb mõista, et Eesti puhul on säärane tegevus võimatu. Koondise arst puhtalt rahvusesinduse ravimisest ära ei ela.

Mis aga peitub neis salapärastes kohvrites, mis abivajajat aitama tõtates kaasa võetakse?

«Plaastrid, sidemed, verejooksu peatamiseks adrenaliinilahus, haava õmblemiseks vajalik,» loetleb Rõivassepp. «Vahendid pea igaks juhtumiks.»

Nimetatud asjad on kogu paketist vaid vähesed: rohtusid on seal ka külmetuste, allergiate ja ükskõik mille muu vastu. Laiemale (jalgpalli)üldsusele on ehk tuttavaim külma aerosool, mille kasutamist nähakse vist igas mängus. Mida see pihustatav vahend siis täpsemalt teeb?

«Esiteks on sellel valuvaigistav toime, teiseks aitab see ära hoida turse ja verevalumite teket, mis on vigastuste kiiremaks paranemiseks väga oluline,» selgitas Rõivassepp.

Üks huvitav asi veel: Rõivassepa kohvris on alati varukaptenipael, juhuks kui õige maha jäetakse.

«Kui kaptenipael võib maha ununeda, siis arstikohver ei jää kunagi maha,» märkis Rõivassepp. «Tihtipeale antakse võidu toonud side hea õnne märgiks minu vahendite vahele hoiule.»