Korvpallifinaali tõde: võitmine on harjumus

Jaan Martinson Foto: Tiina Kõrtsini / Õhtuleht

Vaadates Eesti korvpallimeistrivõistluste medalimänge, tuleb tõdeda, et legendaarsel jalgpallitreeneril Vince Lombardil oli õigus, kui ta oma kuulsas kõnes enne Super Bowli mängijatele kuulutas: «Võitmine on harjumus. Kahjuks ka kaotamine.»

Võitja leiab alati tee võitmiseks, kaotaja kaotamiseks.

Tänavune pronksiseeria oli teises kohtumises sekundi pärast lõppemas Tallinna Kalevi võiduga, kui Giedrius Gustas tabas kolmese, vabaviske otsa ning jättis Rakvere Tarva ellu. Otsustavas kohtumises polnud Kalevist enam asja. Meeskonna pealik Kalle Klandorf torises pärast masendavat allajäämist, et mehed polnud mänguks valmis. Muidugi polnud, sest nad on kaotajad. Nad teadsid hävingut ette. Tarvas seevastu teadis, et võidab. Võidab kolmanda pronksi järjest. Siin pole midagi parata, nii lihtsalt on.

Ka kullaseeria kisub ühele poole kaldu. Neljandat hooaega järjest. Asjatundjad ning kahjuks ka Tartu Rocki treenerid on leidnud hulga põhjusi, miks taas nii läheb. Miks Kalev/Cramo on parem ja peabki olema. Ent kas Tartu on siis tõesti nii kehv, et pole võimeline võitma viimasest 14 finaalseeria mängust ainsatki? Mitte ühtegi! 0:4, 0:4, 0:4, 0:2.

Kas tõesti ei leia Rock mingitki võimalust võtta kasvõi üks võit? Kalev/Cramo leiab võimaluse millegipärast alati. Kui muidu ei saa, lennutab Tanel Sokk võiduviske korvi viimasel sekundil ja poolelt platsilt, nagu juhtus mullu.

Siinkohal lõik Lombardi – tema nime kannab ameerika jalgpalli liiga NFL võitja karikas – kuulsast kõnest oma mängijatele enne finaali, Super Bowli.  

«Võitmine pole ühekordne, võitmine on pidev. Sa ei võida aeg-ajalt, sa ei tee asju õigesti aeg-ajalt, sa teed asju õigesti kogu aeg. Võitmine on harjumus. Kahjuks ka kaotamine.

Pole olemas teist kohta. Minu mängus on vaid üks koht, ja see on esikoht.

Ma usun jumalat ja usun saatusesse. Kuid ma usun ka kindlalt, et iga inimese parim hetk, suurim rahuldus, mis talle osaks saab, saabub siis, kui ta töötab täie südame ja hingega õige asja eest ning lebab kurnatult võitlusväljal – võitjana.»