Peep Pahv: mõelda suurelt

Postimehe sporditoimetuse juhataja Peep Pahv.

FOTO: Peeter Langovits


Teisipäeval Pekingis olümpiavõitjaks kroonitud Gerd Kanter rõhutas intervjuudes korduvalt, et midagi plaanides tuleb mõelda suurelt – vaid siis on lootust edu saavutada.



Nii korrutaski Kanter endale, et olümpiakulla võitmiseks tuleb heita kahekilost ketast vähemalt 71 meetrit. Täna teame me kõik, et tegelikult piisas poodiumi kõrgeimale astmele tõusmiseks hoopis lühemast kettakaarest. Tšempion on aga veendunud, et reaalseks võidutulemuseks osutunud numbrist mõeldes poleks talle eile 90 000 pealtvaataja ees kuldset metallitükikest kaela riputatud.



Kanter ei soovi sellega piirduda, juba tänavu loodab ta enda nimele kirjutada maailmarekordi ning ületada unelmatepiiri – 75 meetrit. Needki eesmärgid annavad märku julgelt ja suurelt mõtlemisest. Vaadates aga tagasi Kanteri karjäärile ning teades tema senist pühendumist valitud eesmärgi täitmiseks, pole tarvis kahelda, et ta annab ka lähiaastatel endast 101 protsenti. Ning kui peakski mõni unelm jääma kättesaamatuks, pole tal vähemalt põhjust ennast süüdistada ning tegematajätmisi taga nutta.



Kanterist ning samuti kogu oma karjääri sinilindu püüdnud Jüri Jaansonist peaksid võtma eeskuju kõik need sportlased, kes seavad endale eesmärgiks tulla Eesti meistriks või pääseda, ma kordan veel kord, kõigest pääseda mõnele suurvõistlusele.


Kahtlemata on tore sõita alaliidu või olümpiakomitee kulul kaugele maale, udutada ajakirjanikele heast vormist või tuua tuhat põhjendust, miks võiks eelseisev võistlus nurjuda. Tulla siis ühel hommikul staadionile või spordisaali, teha mannetu ponnistus ning rääkida soojendusel kogetud elu parimast tundest. Seejärel veeta aga pikki päevi vaatamisväärsustega tutvudes ning kohalikku kaubandusvõrku ja turgusid läbi kammides.



Võib-olla teen ma kellelegi liiga ning võimalik, et oma hinges soovivad needki sportlased jõuda kõrgete tulemusteni, kuid nad peaksid leidma aega, et rahulikult istuda ning mõtiskleda – kas nad on andnud endast 60, 80, 95 või 105 protsenti. Ja kas nad on valmis end tulemuse nimel samamoodi jalutuks ning pildituks pingutama nagu meie hõbedane sõudmispaar.



Kanter on rääkinud, kuidas ta tippspordiga tegelemise algaastatel otsis ebaõnnestumistele põhjendusi. Täna julgeb ta tunnistada, et need polnud tõesed ning oma naiivsuses lootis ta liialt õnnele. Nüüd meistrina teab ta, et pelgalt õnnest võitmiseks ei piisa. Pärast mõttelaadi muutmist hakkas teda saatma edu.



Tegelikult ei puuduta ju suurelt mõtlemine ning endast kõige andmine ainult sportlasi. See kehtib kõikjal ja kõigi kohta. Eeskujud, kelle järgi joonduda, on meil ju olemas. / lk 18-24

Tagasi üles
Back