Laupäeval oma 27. sünnipäeva tähistav Aiko Orgla võiks mängida veel jalgpalli meistriliigas väravavahina, kuid mees valis treeneriameti. Noor treener rääkis portaalile jalgpall.ee, et töö on täpselt selline, mida teha tahab.
Intervjuu: endine Flora väravavaht valis noorelt treeneriameti
21. mai 2014, 14:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sinu vanuses on paljud mängijad oma karjääri tipus või vähemalt sinna poole teel. Erinevalt neist oled sina valinud teise tee. Miks langetasid valiku treeneriameti kasuks?
Mängimisest loobumise hetkel olin Premium liiga jaoks väga korralikus vormis ning isu mängida oli veel suur. Otsus loobuda ei tulnud kergelt. Mõtlesin üsna kaua. Rääkisin mitmete lähedaste inimestega ja erinevate treeneritega. Esiteks sündis minu perre 2012. aasta lõpus imearmas poeg. Kuna meie elu oli sisse seatud Tallinnasse, teadsin kohe, et kui mängijana jätkan, siis ainult Tallinnas. See on otsus, mida ma pole päevagi kahetsenud. Näha koos abikaasaga poja kasvamist on olnud mu elu kõige õnnelikum aeg. Teiseks põhjuseks sai asjaolu, et Tallinnas ei tekkinud mul ühtegi võimalust professionaalse jalgpallurina mängimist jätkata. Kolmandaks hakkasin mõtlema, kuhu ma mängijana võiksin välja jõuda. Ausalt peeglisse vaadates ei näinud ma endas mõne tippmeeskonna väravavahti.
Neljandaks, ma amatöörina mängida ei tahtnud ning tundsin, et treenerina Eesti ühes parimas klubis saan ma rohkem professionaalses jalgpallis sees olla.
Premium liiga tasemel mängisid Kuressaares, Floras, Viljandis ja Paides. Kuidas seda saavutust hindad?
Kui mulle oleks keegi pärast gümnaasiumi lõppu öelnud, et mängin üle saja mängu kõrgliigas, oleksin seda unistuse täitumiseks pidanud. Täna sellele ajale tagasi vaadates ei ole see päris unistuse täitumine, aga ei ole ka läbikukkumine. Muidugi oleksin tahtnud kõrgemale välja jõuda, aga nendest aastatest on väga palju häid ja põnevaid mälestusi. Ma nautisin jalgpalli kui mängu ennast ja olen õnnelik, et mulle anti võimalus seda sellisel tasemel teha. Arvan, et jätsin endast Eesti jalgpalli ikkagi väikese märgi maha. Olen uhke, et jõudsin sellisest väikesest alevist nagu Järva-Jaani lõpuks FC Florasse välja. Tänan siinkohal kõiki treenereid, kes mind treeninud on.
Kas treeneriamet leidis sind või sina treeneriameti?
Treeneriamet on alati mind leidnud. Gümnaasiumi ajal pakuti mulle täiesti ootamatult noortetreeneri kohta. Ühel päeval tuli kehalise kasvatuse õpetaja minu juurde ja uuris Järva-Jaani kooli jalgpalli ajaloo kohta. Rääkisin, et mõned aastad tagasi oli jalgpall väga populaarne. Toimusid treeningud ja käidi tihti võistlustel, aga viimasel ajal on asi kuidagi ära vajunud. Õpetaja tegi ettepaneku, et ma võiksin treeneriks hakata ja noorte trennid taaselustada. Samal nädalal kutsus kooli direktor mind juba lepinguga tutvuma. Võtsin töö vastu ja peagi tundsin, et pärast mängijakarjääri hakkan kindlasti kunagi treeneriks. Pärast gümnaasiumi lõppu tulin õppima Tallinnasse ning korraks oli treeneriametiga kõik.
Aga siis leidsid uue väljundi.
Olin paar aastat Tallinnas elanud, kui treeneritöö mind taaskord leidis. Juhuslikult rääkis üks tuttav mulle, et tal on üks vahva jalgpalliklubi nimega Kalamaja Algajad ja ta otsib uut noortetreenerit. Võtsin pakkumise vastu ning sain ühe aastakese kuuluda äärmiselt toredasse ja sõbralikku seltskonda. Kolmas täiesti ootamatu treeneritöö pakkumine tuli mulle FC Viljandis mängimise ajal. Zaur Tšilingarašvili oli sellel ajal FC Viljandi ja Viljandi duubelvõistkonna Valga Warriori peatreener. Kuna Zauri töökoormus oli suur, tehti mulle pakkumine asuda Valga treeneriks. Mulle oli see suur üllatus, kuna ma ei omanud mingisugust meeste treenimise kogemust. Sain treenida tänaseks FC Florasse välja jõudnud mängijaid nagu Kevin Aloe, Joseph Saliste ja Sander Lootus. Algaja treenerina ei pea ma seda kõige õnnestunumaks aastaks, aga vähemalt sain suure kogemuse võrra rikkamaks.
Ja siis jõudsid FC Florasse.
Viimane kord kui treeneriamet mind suure üllatusena ülesse otsis, oligi 2012. aasta lõpus, kui Flora pakkus esindusmeeskonna väravavahtide treeneri ametit. Olin pool aastat varem treeninud Flora duubelmeeskonna, noortevõistkondade, naiskonna ja Flora tütarklubi FC Viljandi väravavahte. Mulle öeldi, et Ain Tammus on lahkunud FC Levadiasse ning klubi on minu senise treeneritööga rahul ja valmis pakkuma mulle Aini tööd. Tagantjärele võib öelda, et treeneriamet on mind jõuliselt ise taga ajanud. Nüüd täiskohaga selles ametis tunnen, et see on just see, mida teha tahan.
Nüüd oled olnud lisaks klubitreenerile ka U-19 noortekoondise väravavahtide treener ja praegu ka naiste A-, erinevate tüdrukute koondiste ning Tallinna talendigrupi treener. Kas on silma jäänud ka mõni andekas noor?
Mulle on silma jäänud mitmeid andekaid noori. Püüan võimalikult palju ennast noortega kursis hoida. Koondise treeneri amet on selle lihtsamaks teinud, aga käin ka vabast ajast noorte mänge vaatamas. Tänaseks olen ka mitmetele noortele andnud võimaluse ennast Floras näidata ning loodan, et see on näidanud neile suuna, kuhu pürgida. Ma ei pea silmas, et nad kõik peaksid Florasse mängima tulema, vaid seda, et nad tunneksid, mis tunne on Eesti tipptasemel treenida ning tahaksid sinna poole püüelda. Eestis on väravavahtide treeneri amet üsna haruldane ja seetõttu on mitmed potentsiaaliga noored jäänud välja kujunemata.
Millisena näed enda treenerikarjääri?
Näen end Flora väravavahtide treenerina ning seda pikemas perspektiivis. Hetkel ma ei unista mõnes maailmakuulsas klubis töötamisest, kuna ma tunnen, et mul on Floras võimalik veel meeletult palju areneda ja õppida. Siin on väga head tingimused töö tegemiseks.
Kes on eeskujudeks?
Eeskujudena tooksin välja kaks nime. Esiteks üks väga tuntud väravavahtide treener hollandlane Frans Hoek ning teiseks brasiillane Roberto Guastali. Nad on täiesti erineva stiiliga mehed, aga mõlemalt on üsna palju põnevat ja huvitavat õppida. Hoeki soovitaksin treeneritel natukene rohkem uurida, kuna tema ideed on tänapäevasemad. On palju räägitud, et väravavahtide treener ei ole enam pelgalt väravavahti treener vaid peaks rohkem hakkama ka abitreeneri rolli täitma. Fransilt saab häid ideid, kuidas treenida väravavahte ning samas ka mängijate ja väravavahi koostööd läbi mänguliste harjutuste.