/nginx/o/2008/08/20/67139t1hb1b7.jpg)
Seitse aastat tagasi küsis Gerd Kanter oma tiimijuhilt Raul Rebaselt prohvetlikult: «Raul, kes tuleb 2008. aastal olümpiavõitjaks?» Värske olümpiavõitja teadis juba siis, et see tiitel kuulub talle. Pekingi olümpiakulla näol täitus mõlema mehe unistus.
«Ausalt öeldes, kõik see, mis eile toimus, hakkab alles täna kohale jõudma. Kogu energia on läinud just selle hetke garanteerimisele. Väga pikk etapp lõppes eilsega,» mõtiskleb Rebane natuke vähem kui kümme tundi pärast Kanteri triumfi. «Kuna ma sellega nii seotud olen, siis tunnen, et see on ka minu võit. Kindlasti on see minu elus üks huvitavamaid asju.»
Kahe mehe koostöö sai alguse pisut rohkem kui kaheksa aastat tagasi. 2000. aasta 25. mail läks Rebane Erki Noole kutsel Kadrioru staadionile üle pika aja kergejõustikuvõistlust vaatama. Seal nägi ta esmakordselt Gerd Kanterit ketast heitmas. Ta luges konarlikult heitnud sportlase silmist tippu pürgimiseks vajalikku hullust, auahnust ja tahet. «Ta oli nii vihane, kui halvasti heitis. Oli nõus tegema ükskõik mida, et kõike paremini teha,» meenutab Rebane. «Nägin võimsaid geene.
Gerd on unikaalne kuju. Temas on rahulolematus iseendaga ja pidev soov saada teistest paremaks. See on kaasasündinud üliharuldane geneetiline omadus.»
Mõni aeg hiljem juhuslikult tänaval kohtudes pakkus ta end Kanteri mänedžeriks.
Üheskoos loodi meeskond, kus kõik liikmed on oma ala absoluutsed tipud. Islandlasest treeneri Vesteinn Hafsteinssoni leidmist peab Rebane täielikuks
’iks.
«Arvan, et tegemist on maailma innovaatilisima treeneriga. Gerdi võidu juures on suur roll olnud ka tema esimesel treeneril Uno Ojandil,» arutleb Rebane ja loetleb üles teisigi vajalikke abimehi.
«Füsioterapeut Indrek Tustit, kes on Gerdi kõrval hullumeelset elu elanud. Ta on olnud sama pühendunud kui Gerd. Mihkel Zilmer, toitumise spetsialist – suur ressurss tuleviku spordis. Aadu Krevald, biomehaanik, kelle roll oli just algusperioodil väga suur.»
Millisena hindab Rebane aga enda rolli? «Minu ülesanne pole näidata Gerdile samme, vaid näidata talle suund,» ütleb Rebane tagasihoidlikult ja lisab, et avaliku suhtluse juures teeb tema suure osa asju ära. «Ka analüüsi ja statistika poolest oleme teistest ees. Ei olnud nii, et tuli suvaline tugev mees ja heitis. Gerd ei tee midagi rohkem ega paremini kui teised, ta teeb lihtsalt teisi asju. Teised teevad suurt ja tugevat, meie teeme tehnilist ja kiiret.»
Rebane teab hoolealuse edu saladust. Ta tunneb meest läbi ja lõhki. Kaheksa koosveedetud aasta jooksul on nad väga lähedaseks saanud. Mõneti on Kanter Rebasele lausa poja eest.
«Gerd on alati tahtnud võita, ka nendel võistlustel, kus ta kõrbes. Ta on esimesest sekundist peale ultramaksimaalsete eesmärkide püstitaja olnud, 55 meetri mehena tegi 70 meetri klubi. Tulebki mõtelda suurelt, ei tohi rahulduda sellega, et oled valla parim,» arutleb Rebane ja lisab: «Vaadake, kuidas Gerd võistlustel käitub. Ta teeb ka võistlusjärgsel päeval trenni. Kuna ta ei suitseta ega joo, siis ei võta kõiksugused tähistamised harjutamispäevi ära. Kokkuvõttes teeb ta selle kõige arvel trenne rohkem kui teised.»
Kanter ja Rebane on üheskoos jõudnud maailmameistritiitlini, olümpiavõiduni. Saavutamata on vaid üks – maailmarekord. «Kutsun seda kolmikhüppeks.
Maailmameister, olümpiavõitja ja kolmandaks hüppeks olekski maailmarekord. Selle jaoks, et see tuleks, on vaja paljude juhuste kokkulangemist,» avaldab Rebane.
Koos töötatud aja jooksul on esialgne eesmärk saavutatud. Nüüd on ainuke küsimus, kuidas edasi minna? «Pärast hooaja lõppu istume maha ja arutame terve meeskonnaga. See, mida edasi teen, peab jälle midagi lootusetult võimatut või hullumeelset olema. Ma olen vana mees, mida ma ikka sügelen siin niisama?»