Saada vihje

Elukaaslane: Gerdi suur unistus täitus

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Kanteri elukaaslane Liina Pärtel oli mehe edukas esinemises kindel.
Kanteri elukaaslane Liina Pärtel oli mehe edukas esinemises kindel. Foto: Raigo Pajula

Samal ajal kui Gerd Kanter Pekingi olümpiastaadionil viimasele katsele läheb, nutab tema elukaaslane Liina Pärtel tribüünil lohutamatult. «Ma ju tean, kui palju Gerd selle nimel tööd on teinud,» poetab Pärtel mõni hetk hiljem ja pühib silmist viimased pisarad.


Kas saatuse iroonia või miski muu – igatahes jälgib Pärtel koos kümnete Eesti fännidega kettaheite finaali leedulastest kolleegide seltsis. Ainuke erinevus on see, et kollasesse-rohelisse riietunud leedulased trumpavad Eesti väed kahekordselt üle.



«Leppisime leedulastega juba enne kokku, et oleme Eesti ja Leedu poolt. Peaasi, et Ungari siit kulda ei võtaks,» sedastab keskealine Eesti fänn stoilise rahuga.



Võistlus algab. Kanteri elukaaslane vaatab finaali mänedžer Raul Rebase abikaasa Epu ning endise kõrgushüppaja Marko Turbani vahel. Ta jälgib binokliga oma armsama soojendusheiteid ja põrnitseb mõtlikult enda ette, peas vasardamas mõte – elukaaslane on just selle võistluse nimel aastaid higi valanud.



«Virgis, Virgis, Virgis!» on esimene valjem heli, mis sellest sektorist kostab. Pärast Virgilijus Alekna esimest katset kõlab sügav ohhetus ning leedulased vajuvad pettunult pinkidele tagasi. Mõne hetke pärast eestlased vastavad: «Eesti! Eesti! Eesti!» Paraku peavad ka nemad pärast Tammerti esimest katset nördinult pinkidele istuma.



Mida lähemale Kanteri heitele, seda rohkem närvi paistab Pärtel minevat. Ta hammustab huulde, võtab binokli, vaatab esmalt elukaaslast ning suunab siis pilgu treener Vesstein Hafsteinssonile. Pärast Kanteri esimest katset ei pilguta Pärtel silmagi – ta teab, et elukaaslaselt on nii mõndagi veel tulemas.



Pärast elukaaslase võiduheidet tõuseb Pärtel tormakalt püsti, lehvitab sinimustvalget ning embab sõbranna Eppu. Siis peidab pea Eesti rahvuslippu ning pühib pisaraid. Järgmised kaks katset vaatab rahvastikuminister Urve Palo nõunikuna töötav Pärtel mõtlikult enda ette, naeratus näol ja mõtteis pendeldamas teadmine – armsama unistuse täitumisest lahutab vaid mõni minut.



Kanteri kuuenda heite järel puhkeb Pärtel juba lohutamatult ja pidurdamatult nutma. Toeks vaid hea sõbranna Epu õlg. Mõne hetke pärast satub Pärtel ajakirjanike piiramisrõngasse. Pisarad voolavad ja voolavad ja voolavad. Paistab, et lõppu ei tulegi.


Pärtel kogub end ja sõnab: «Tegelikult polnud ma üldse nii närvis, kui tunduda võis.


See oli esimene tiitlivõistluste aasta, kui ma Gerdi pärast ei närveerinud. Teadsin, kui pühendunult ta selleks võistluseks valmistunud on ja kui palju tööd selle nimel teinud,» pajatab Pärtel ja võtab vastu leedulasest fänni õnnitluse.



Pärtel oli kindel, et elukaaslane suudab Pekingis medali võita. Tal polnud selles kahtlustki. Ainuke küsimus oli – mis värvi medali.



«Gerd väärib parimat. Kui täna siin nii poleks läinud, siis see oleks lihtsalt ebaaus olnud,» arutleb Pärtel. «Gerd on suurepärane tõestus sellest, et kui inimene midagi väga tahab ja eesmärgi nimel kõvasti töötab, siis ta ka saavutab selle. Gerdi suur unistus sai täna teoks.»



«Ta on ise seda alati tahtnud ja siht silme ees olümpiavõidu poole püüelnud. Mul on hea meel, et ta oma elu eesmärgi just siin täitis. Praegu on täpselt õige aeg. Neli aastat tagasi tahtis Gerd statistikale vastu astuda. Noore mehena endast märksa kogenumad ja vanemad alistada,» meenutab Pärtel.



«Kui täna siin kulda poleks tulnud, siis oleks senine režiim samamoodi edasi läinud. Nüüd on Gerdil aga valikuvõimalus. Olümpiavõit ei kammitse enam nii tugevasti.»


Kümme aastat Kanteri kõrval olnud Pärtel teab kõige paremini, mida Gerd viimastel aastatel läbi elama on pidanud. Teab ka seda, milline surve lasus mehe õlgadel enne olümpiat.



«Raske mõõta, mis koorem Gerdil kaelast langes. Kindel on vaid see, et olümpiavõit teeb edasipidise märksa lihtsamaks. Kõigi jaoks.»


Viimati nägi Pärtel elukaaslast alles kvalifikatsioonivõistluse järel. Pärast seda suhtlesid nad vaid tekstisõnumite teel.



«Kui ma teda nägin, siis rääkisin igapäevastest asjadest. Üritasin võimalikult normaalsena tunduda. Ei tahtnud, et ta mingisugust survet tundma peaks,» sõnab Pärtel ja lisab: «Täna sõltus siin kõik Gerdist. Minu töö oli tehtud. Minust ei sõltunud enam midagi.»



Lõpetuseks ütleb Pärtel: «Minu jaoks on kõige tähtsam see, et Gerd oleks õnnelik. Nüüd see kõik alles algab – nii võidud kui ka peod!»

Tagasi üles