Kauaaegne Eesti koondise temporündaja Raimo Pajusalu paraneb põlvevigastusest visalt ja peab tervise nimel suurest võrkpallist taanduma.
Raimo Pajusalu: ilmselt on karjäär lõppenud
28. mai 2014, 08:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
33-aastane võrkpallikoondise raudvara Raimo Pajusalu käis pärast Prantsusmaa kõrgliigas Rennes’i Volley ridades mängitud klubihooaega põlvelõikusel, ent taastumine on kulgenud äärmiselt vaevaliselt ja mängumees usub, et profina ta enam pigem ei mängi. Eestlase leping Prantsusmaal sai samuti läbi. «Hetkel olen kõik tehtud pakkumised tagasi lükanud, tahaks jala niipalju korda saada, et normaalselt kõndidagi saaks,» sõnas Pajusalu.
Mängija sõnul vigastas ta meniskit juba aastaid tagasi, ent sel hooajal hakkas põlv väga tugevalt tunda andma ja viimased kuu aega oli mängimine tõeline piin. «Tehti lõikus, millest enamasti taastutakse üsna kiirelt, nädalaga peaks kõndida saama, aga mina olin üle kuu aja karkudel, alles nüüd hakkab veidi paremaks minema, enne oli ikka päris hull. Pärast lõikust võeti kolm korda põlvest verd välja ja seetõttu tekkis seal sisemine verejooks ja seejärel põletik,» kirjeldas Pajusalu oma olukorda.
«Arvan, et lõppenud hooaeg jäi minu jaoks professionaalsel tasemel pigem viimaseks. Arst küll ütles, et saaksin veel üks-kaks hooaega tipptasemel mängida, ent mis selle hind oleks? Ma tahan ka hiljem täisväärtuslikku elu elada, mitte põlveproteesidega olla,» ütles ta. Konkreetsemaid tulevikuplaane pole mängumees veel teinud. «Esmalt tahan jala niipalju korda saada, et normaalne elu saaks jätkuda, ja seejärel mõtlen, mis edasi,» sõnas võrkpallur.
Pärnust pärit mängumees on Eesti rahvusmeeskonda kuulunud alates 2000. aastast, osaledes nii 2009. kui 2011. aasta EM-finaalturniiril.
Pajusalul on aastaid probleeme olnud seljaga, ent ta on sellele vaatamata tipptasemel mängida suutnud. «See on võimalik olnud vaid tänu meeletule tööle, sihikindlusele ja rutiinile, et ta on nii kaua tipus püsinud,» sõnas Pajusalu nii Pärnu meeskonnas kui Eesti koondises aastaid juhendanud ja ka Pajusaluga koos mänginud Avo Keel.
«Ma nägin teda vist esmakordselt 18-aastasena ja ega ta kõige plastilisem kuju ei olnud juba siis, ega väga hea koordinatsiooniga. Looduse poolt pole ta väga palju kaasa saanud, ent Paju on hea näide sellest, et meeletu tööga on paljud asjad võimalikud. Selles osas on ta hea eeskuju kõigile sportlastele,» rääkis Keel.
Keele sõnul olid Pajusalul ka sihid väga konkreetselt paigas, ja meenutab seepeale ammuseid aegu. «Mängisime 2002. aastal Pärnuga Euroopa karikasarja turniiri Slovakkias ja võitsime oma alagrupi ära, tuuseldades muuseas üht tugevat Kreeka klubi. Võitu tähistades ja peomeeleolus olles viis Paju peatreener Pasi Rautio tantsima ning teatas enesekindlalt, et läheb veel Itaaliasse mängima,» meenutas Keel. «Sihid ja ambitsioonid olid tal hästi paigas.»
«Paju on olnud mu kauaaegne toakaaslane võistlusreisidel, ja ütleme nii, et olen suutnud temast toreda inimese kasvatada,» lisas Keel naerdes.
Pajusalu on kuuekordne Eesti meister (ESS Pärnu ja Audentesega), lisaks krooniti ta 2006. aastas Innsbrucki Hypo Tiroli ridades Austria meistriks, 2007. aastal Roeselare Knacki meeskonnas Belgia meistriks ning võitis 2012. aastal Rennes’i Volleyga Prantsusmaa karikavõistlused. Ta valiti aastatel 2006 kuni 2008 Eesti parimaks meesvõrkpalluriks ja oli Eesti parima võistkonna liige aastal 2010.