Aastavahetusel Eesti jalgpallikoondise peatreeneriks asunud rootslane Magnus Pehrsson jätkas koostööd koondise senise abitreeneri Janno Kivisillaga, kuid tõi endaga kaasa ka Jesper Norbergi. 42-aastane Norberg tegutseb Pehrssoni lisasilmapaarina ning on võtnud eesmärgiks õppida tundma jalgpallimeeskonna kõiki tahke.
Jesper Norberg, kelleks teid õieti nimetama peab – Eesti koondise abitreeneriks, peaskaudiks, analüütikuks…?
Ma töötan treeninglaagris ja laagritevahelisel ajal eri moel. Aga üldjoontes jälgin ja analüüsin ma nii meeskonda kui ka mängijaid. Tegelikult jälgin ma neid kogu aeg – trenni ajal vaatan kehakeelt, mõõdan kõike, mida näen. Siis analüüsime ja arutame.
Nii et nad on kogu aeg teie luubi all?
Jah, kogu aeg – isegi praegu, kui nad söömas käisid! (Naerab.) Olen abitreener, kes ei sekku tegelikult treeningusse, aga selleks pole ka vajadust. Võib öelda, et olen Magnuse lisasilmapaar.
Mängude ajal olete teie niisiis see, kes istub tribüünil, mitte pingil.
Just, selline inimene on olnud olemas igas klubis, kus olen töötanud. Peab olema keegi, kellel on teine vaatenurk – saad jälgida muid asju ja mitte minna kaasa emotsioonidega, mis pingil tekivad. On hea, kui sul on asjadest suurem pilt.
Kuidas te üldse jalgpalli juurde jõudsite? Enne treenerikarjääri olite ju ka ise mängija (pikakasvuline Norberg tegutses kaitsjana – toim)?
Jah, aga lõpetasin vigastuse tõttu päris noorelt, 23-aastaselt. Jõudsin küll välja Rootsi kõrgeimasse liigasse, aga seal mängida ei saanudki, enne tuli vigastus. Pärast seda hakkasingi kohe tööle treenerina, kõigepealt olin päris pikalt Örgryte klubis ja seejärel Djurgårdenis. Ja siis kolisin Brasiiliasse.
Kas Brasiiliasse viis töö?
Nii töö kui ka eraelu. Treenerina tõin paar head brasiillast oma klubisse ja sealt tekkisid kontaktid. Lisaks tekkis eraeluline küsimus – kas toon pere Rootsi või kolime Brasiiliasse? Ja otsustasime kolida. Töötasin seal skaudi ja agendina, vahendasin mängijaid Euroopasse.
Aga siis tõi tee tagasi Rootsi?
Tegin küll ka Brasiilias pisut treeneritööd, aga hakkasin sellest ikkagi aina rohkem puudust tundma. Murul on palju lõbusam olla – või, noh, tegelikult ei ole ma ju ka Eestis murul, aga ikkagi! (Naerab.) See on siiski samm õiges suunas. Magnus kutsus ja siin ma olen.
Kui kaua te Magnusega tuttavad olete ja kas olete ka varem niimoodi koostööd teinud?
Tunnen teda… ei oskagi kohe öelda… neli-viis aastat vist? Ei, kauemgi. Esimest korda tutvusime GAISi klubis, aga siis pidi tema sealt lahkuma. Natuke tegime koostööd ka ühe brasiillaste toomise projekti juures. See, mida ma praegu teen, on omamoodi segu sellest, mida tegin varem treenerina ja mida skaudina.
Uut infot tuli korraga päris paljude mängijate kohta – kas seda pole raske töödelda?
Ühtepidi paljude kohta, aga teistpidi on seda praegu ju märksa vähem võrreldes ajaga, kui olin Brasiilias skaut. Seega saan rohkem pöörata tähelepanu sellele, kes on mängijad inimesena. Minu jaoks on ehk kõige huvitavam hoopis see, et saan käia paljudes riikides ja nii mõistan paremini, milline on ühe või teise liiga tase. Esimene mäng Gibraltariga oli mõistagi keerulisem, mängijad lendasid igalt poolt kokku ja siis oli küll raskusi kõigi nimede meeldejätmisega. (Muigab.)
Teil on huvitav hariduskäik – olete õppinud nii psühholoogiat kui ka pedagoogikat.
Leian, et inimestega töötamiseks peavad sul kõigist valdkondadest mingid elementaarsed teadmised olema. Kuidas ma näiteks räägin arstiga, kui ma ei tea põhiasju inimese füsioloogiast? Nii ei saagi mul ju treenerina mingit arvamust olla. Aga psühholoogia on minu meelest tähtis igal elualal.
Te ise pole peatreenerina töötanud – kas teil on ka see ambitsioon olemas?
Olen seda teinud lühiajaliselt, peatreeneri kohusetäitjana, aga mitte püsivalt. Mul oli tegelikult võimalus peatreeneriks saada enne seda, kui Brasiiliasse lahkusin, ja on olnud paar korda hiljemgi, aga seda ei juhtunud perekonna tõttu. Noorena oled ambitsioonikam, aga praegu ma seda tööd otseselt ei jahi. Oleks muidugi huvitav ka seda ametit proovida, aga tähtsaim on see, et töötad koos meeldivate inimestega, keda usaldad.
Suur osa teie elust keerleb ümber jalgpalli, aga on teil ka mingeid hobisid?
Nojah, ega mulle see jalgpall tegelikult eriti ei meeldigi. (Naerab.) Kusjuures päriselt, ma ei vaata tegelikult peaaegu üldse jalgpalli, mulle ei ole kunagi meeldinud seda teha. Paljud mu sõbrad ei ole üldse jalgpalliga seotud. Ja kui sul on pere, siis tahad iga vaba hetke nendega veeta, jalgpalli on mu tööpäevades juba niigi piisavalt. Mu poeg vaatab näiteks palju rohkem jalgpalli kui mina.
Kui vana poeg on ja kas te temaga ka juba jalgpalliteemasid arutate?
Seni mitte eriti, sest ma pole tegelikult ise videoanalüütiku tööd seni teinud ja ka koondise juures on meil olemas mees, kes selle tööga väga hästi hakkama saab (Rain Nappir – toim). Alles eile rääkisime pojaga telefonis ja ta ütles, et vaatas Meistrite liiga finaali. Kaks korda! (Naerab.) Kaks korda 120 minutit – kaheksa-aastase kohta väga muljetavaldav. Noorena käis ta minuga igal pool kaasas ja alguses ei meeldinud talle jalgpall üldse, siis aga hakkas järsku väga meeldima. Praegu tahaks tema koos minuga ilmselt rohkem jalgpalli vaadata kui mina temaga! (Naerab.)
Jesper Norberg
• Sündinud 8. mail 1972 Linköpingis
• Kolme lapse isa
Treenerikarjäär:
• 2003–07 Örgryte, abitreener
• 2007–10 Djurgårdens, abitreener
• 2011–13 Örgryte, noortetreener
• Alates 2013. aasta märtsist Eesti koondise abitreener