Kuidas sõita rattarallit?

Mis on siin pildil valesti? Sõitjad tunamullusel Tartu rattarallil. Kas näete, kuidas esimesed väntavad enam-vähem üksteise tuules, aga tagapool sõidetakse suurte vahedega, teineteisest eemale hoides? Nii kaob enamik grupisõidu kasulikust efektist. Foto: Margus Ansu

Mõned väärt nõuanded, mis moodi homsel Eesti suurimal rahvarattavõistlusel edukalt ja valutult hakkama saada.

Mulle ei meeldinud see, mida täpselt nädal tagasi Palamuse lähedal Lutsu-mail nägin. Lätlased väntasid 110 km pikkusel Jõgeva rattarallil suure grupi eesotsas vastutuult hirmsa kiirusega, 50 km/h, ja nii 20 km jutti, kuni saavutasid esimesel raskel tõusul oma tahtmise: punt lagunes tükkideks. Lihtsurelikest ratturid jäid palgalistest pedaalijatest ühekaupa maha. Mina nende seas.

Järgmise 6–7 km jooksul, enne Palamusele jõudmist, said peagrupist pudenenud tosinkond sõitjat kokku ning moodustasid omaette väikse pundi. Jalgratturite keeles kutsutakse selliseid moodustisi gruppetto’ks. Koos on alati lihtsam sõita kui üksinda rassida – aga selleks tuleb teha koostööd. Ja seda ma ei näinud. Igaüks sõitis nii, nagu heaks arvas: kes kiirendas, kes püüdis hambad ristis teistel sabas püsida; kes hoidis teel vasakule, kes paremale. Mõttetu sahmimine!

Manööverdasin gruppetto kõrvale ja jagasin korraldusi: «Kuulge, me peame mingisuguse süsteemi looma! Muidu tuleb tagant mõni väike grupp ja neelab meid alla. Võtame rivvi ja veame üksteise alla 200 meetri kaupa, siis vahetame!»

Ja ennäe, gruppetto hakkaski eeskujulikult, hanereas tööle.

Siit koorub üks eluline soovitus neile, kes homsel Tartu rattarallil, olgu pikal või lühikesel distantsil, suurte gruppidega kaasa ei suuda minna ning maha pudenevad: koondage vähemalt viie-kuue sõitjaga jõud ning hakake üheskoos läbimõeldult tööle. Selleks peab keegi teist juhtohjad haarama ja kaaslastele korraldusi jagama. Ärge häbenege seda teha, sest Browni liikumine – ehk kaootika – on viimane, mis rattasõidus kellelegi kasuks tuleb.

Valus tagaajamine

Tartu rattarallil tasub teada ja arvestada muidki asjaolusid. Esiteks, stardisirge-järgne Riia mäe tõus. See tundub lauge, kuid on ääretult salakaval: pikk ning lõpuosa läheb järjest järsemaks. Kui seda ilma soojenduseta sõitma tulete, ärge imestage, kui tipus on jalad kanged ja hing kinni. Aga just Riia mäe otsast alles õigeks sõiduks läheb.

Järgmised kolm-neli kilomeetrit Ringteeni ja üle Variku viadukti on rattaralli kõige otsustavamad. Seal tuleb vändata sildu põletades, nii kõvasti, nagu «torust» tuleb. Sest nonde kilomeetritega peate välja võitlema koha võimalikult heas ja kiires grupis. Kui juba alguses maha jääte, siis, arvestades rattasõidu eripära, grupisõidu efekti, on hiljem võimatu üksi või kõigest paari kaaslasega ettepoole murda.

Eelmisel aastal tuli mul kannatada ligi tosin kilomeetrit. Asi oli selles, et pärast Variku viadukti lasid mõned minu ees sõitjad eespool moodustunud grupiga 40–50-meetrise vahe sisse. Vahetutest kaaslastest polnud temposõitjaid ning nii tuli mul üksinda lisaks stardikiirendusele näha 3–4 km meeleheitlikku vaeva, et grupi saba kätte saada. Pärast olid hingamisteed valusad, süda läks pisut pahaks. Aga grupis, kus teiste tuules on kerge liikuda, taastusin 5–10 minutiga ära. Liiati lasevad grupid pärast pöörast algust tavaliselt mõneks ajaks tempo alla. Kõik vajavad ju hingetõmmet.

Teiseks, peale vaimse ja kehalise valmisoleku alguskiirenduseks, tuleb tunda rada. Niisiis, võtke kodus kätte kaart ning asuge seda uurima. Ei, mitte sellepärast, nagu võiksite muidu eksida. Seda muret küll pole. Aga grupis sõites tuleb tingimata teada, kus on rajal pöörded ja kus on tõusud.

Ohtlik finiš

Nagu kogenumad sõitjad teile seletada võivad, jäädakse grupist sageli maha just pööretel ja tõusudel ehk sellistes kohtades, kus kiirus mõneks ajaks kahaneb. Enne pööret pidurdab grupp hoo maha, ja nagu ilmselt teate, mida tagapool te grupis asute, seda rohkem te hoog kahaneb. Samal ajal kui grupi esimesed, tugevamad, pärast pööret hoo uuesti üles tõmbavad, sisenete teie grupi lõpus peaaegu olematu hooga alles pöördesse. Grupp venib paratamatult pikaks ning seal on lihtne maha jääda. Seda nimetatakse lõõtsaefektiks.

Niisiis, enne pööret peate liikuma grupis võimalikult ettepoole. Ja tegema sama ka enne tõusu. Seda esmalt põhjusel, et isegi juhul – kasutades taas ratturite keelt –, kui vajute läbi grupi, ei vaju te sellest loodetavasti päris välja; ja teiseks, tugevamad ründavad sageli just tõusu otsas, et nõrgemaid maha raputada. Sest mida suurem grupp rattaralli lõpus finišile läheneb, seda ohtlikum.

Viimastel kilomeetritel, Tartu vangla eest Aura keskuse ette, tuleb grupis olla eriti tähelepanelik ja ettevaatlik. Paljud on väsinud, aga paljud tahavad lõpuspurdiga võimalikult head kohta püüda. Ärge nondega kaasa minge. Säilitage kaine meel: liikuge ühtlaselt ja sirgjooneliselt, ärge tõmmelge vasakule ega paremale. Kahel viimasel rallil olen näinud, kuidas 200 meetrit enne lõpujoont on mitmed mehed hirmsa pauguga asfaldile lennanud. Mullu sain vaevu pidama, et ühest kukkunust mitte üle sõita – ja tema otsa kukkuda.

Uskuge, kümme kohta ees- või tagapool pole verd ja murdunud luid väärt.

Mõned nipid veel

Rattavõistlusel suures grupis liikudes pidage silmas järgmist.

•    Algajana hoidke selle sõitja tuulde, kes tundub kogenud, siis on oht õnnetusse sattuda väiksem.

•    Tuules sõites ärge jälgige eessõitja tagumist rehvi, vaid selga, keha – see annab paremini märku, kuhu ta kaldub.

•    Püüdke jälgida ka teist kaks kohta eespool liikujat, siis jõuate paremini reageerida ohuolukorrale.

•    Vältige ohuolukorras järsku pidurdamist – vastasel juhul sõidetakse teile tagant selga.

•    Tingimata hoiduda järskudest manöövritest paremale või vasakule – enne nende alustamist andke käega märku.