Balti turniir ei kujunenud veel Pehrssoni töö lakmuspaberiks

Magnus Pehrssoni aeg Eesti jalgpallikoondise peatreenerina sai läbi. Foto: Tairo Lutter

Magnus Pehrssoni juhendatava Eesti jalgpallikoondise jaoks kujunes Balti turniir tulevikuvundamendi ehitamiseks.

Eesti jalgpallikoondise kolmele viimasele mängule uue peatreeneri Magnus Pehrssoni käe all on võimalik vaadata kahte moodi: võtta neid kui pettumust või siis kui ettevalmistust tähtsamateks kohtumisteks, milleks on sügisel algavad EM-valikmängud.

Jutuajamistest Pehrssoniga on näha, et tal on selge plaan, mismoodi koondise mäng valiktsükliks üles ehitada. «Eesmärk oli keskenduda kompaktsele kaitsetööle ja suutsimegi taga nulli hoida, see on positiivne. Meil on, millele edasist mängu ehitada,» lausus Pehrsson pärast mängu Lätiga. Soomega aga ei mänginud Eesti eest mitte B-, vaid tegelikult lausa C-koondis – öelgem nii mitte mängijate halvustamiseks, vaid nende igapäevase mängukeskkonna hindamiseks. Sellegipoolest suudeti poolfinaalis Leedult nõelata saanud ja hoolimata ühestainsast puhkepäevast kohtumiseks Eestiga ikkagi põhikoosseisu platsile saatnud nimekaid soomlasi avapoolajal edukalt ohjeldada.

«Tänases algkoosseisus oli seitse meest Eesti liigast ja ilmselgelt ei ole nad sellise tempoga harjunud,» sõnas Pehrsson laupäevase 0:2 kaotatud kohtumise järel. Koosseisumuredest hoolimata läks mäng Pehrssoni hinnangul tema jaoks asja ette. «Oli oluline, et sain näha meeste suhtumist ja hoiakut. Kõige tähtsam on see, et kaitse püsis korras – kohati vajusime vahel liiga madalale, aga minu arvates on see parem kõrgest survest, sest nii läheks meil raskeks,» selgitas ta.

Ühtlasi avas Pehrsson natuke oma lähenemist Eesti koondise mängule, kus võtmekohaks ongi tugev kaitse. «See on alati kahe otsaga asi ja filosoofiline – võib riskida, aga vastas on enamasti individuaalselt väga osavad mängijad. Praegu ei ole minu arust tark oma mängu liialt avada,» lausus ta Soome-mängu järel. «Üks värav tuli meie enda rünnakul tehtud pallikaotusest ja teine mängu lõpus standardolukorrast. Muidu polnud Soomel ju palju võimalusi – nad said löögile, aga meil oli alati mees blokeerimas,» lausus Pehrsson.

Üksik Vassiljev

Kui Tarmo Rüütli käe all säras keskväljal tandem Aleksandr Dmitrijev – Konstantin Vassiljev, siis esimese pikk vigastuspaus on sundinud Pehrssonit otsima uusi käike. Ilja Antonov ja Karol Mets on jäänud viimastes mängudes silma tahtmist täis tegutsemisega, mis lubab andestada ka mõned sisse lipsanud eksimused. Samas on mõlemal veel sel tasemel vähe kogemust, eriti Metsal, kes koduklubis Floras tegutseb hoopis keskkaitsjana.

Nii jääb mänguehitamine praegu pelgalt Konstantin Vassiljevi õlule ja pärast kohtumist Lätiga tunnistas Pehrs­son otsesõnu, et see on probleem. «Avapoolajal mängis ta ründajale Henri Anierile lähemal, aga seetõttu puudus meil rünnakute algataja. Teise poolaja Vassiljev oli silmapaistvam, sest ta nihkus madalamale, aga siis oli jällegi probleemiks see, et Anier jäi seetõttu ründesse liiga üksi,» arutles Pehrsson.

Kahe kaitsva poolkaitsjaga mängides tõusevad rünnakute ehitamises olulisemasse rolli äärepoolkaitsjad, kuid just sellel positsioonil pole me Eesti tugevaimaid mängumehi viimastes kohtumistes platsil näinudki. Sander Puri ja Siim Luts küll püüdsid, kuid mõlema tegutsemist kammitseb selgelt mängupraktika puudumine koduklubis. Sergei Zenjovi tabas pikast hooajast tingitud trauma, kuid kolmapäevaseks kohtumiseks Islandiga liitub koondisega Henrik Ojamaa, kelle trump ongi äärtel teravuse tekitamine. Jokkeriks kaardipakis jääb samas rollis ka Tarmo Kink, kellel vigastus paraku praegu ei luba koondist aidata.

Kolmest viimasest mängust kahes on Pehrsson kasutanud kesktormaja rollis pikakasvulist Sander Posti, kuid see ei tähenda, et ka valikmängudele tingimata pika ründaja taktikaga vastu minnakse. «Ausalt öeldes tahtsin Sandrile võimaluse anda, sest meie ülejäänud ründajad, nagu Kink, Zenjov, Ojamaa, Anier, Saag ja Hunt, on teistsugused – kiiremad ja liikuvamad. Mul pole pika ründaja mängitamise osas eelistust, tahtsin näha, kas meil on võimalik teda kasutades mängu midagi uut tuua,» lausus peatreener.

Pehrsson rõhutas mõlema mängu järel, et Eesti koondise ründemäng ei ole veel valmis, lubades selle viimistlemisega tegeleda kahes järgmises kohtumises Islandi ja Tadžikistaniga. «Me ei tekita piisavalt palju piisavalt häid võimalusi, kuid üldpilti vaadates ei ole see minu jaoks praegu probleem. Me ei ole kõiki oma tippmängijaid veel kokku saanud ja võime taktikaliselt rääkida ükskõik mida, kuid lõpuks on ikkagi mängijad need, kes peavad platsil koostööni jõudma. Meie tippmängijate ja teiste vahel on paratamatult vahe, seega peaksime ründemängu ja võimaluste loomise oskust hindama siis, kui kõik mehed on koos,» lausus ta.

Jälle uued mängijad

Mänguks Tadžikistaniga liituvad koondisega ka Rimo Hunt ja Sergei Mošnikov, samuti on mõlemaks mänguks taas koondisesse kutsutud ja kohtumises Gibraltariga debüteerinud, kuid nädalavahetusel noortekoondist aidanud Frank Liivak. Olemas on ka Igor Morozov, Klavani eeldatav keskkaitsepartner valiktsükli mängudeks. Mitme põhimehe vigastuse tõttu saavad esimest korda võimaluse A-koondise särgis platsile joosta 21-aastased Hannes Anier ja Artur Pikk.

«Enne Islandi-mängu on meil kaks treeningut, mis on minu jaoks seni olnud luksus. Neist ühel keskendume peaaegu täielikult ründemängule, teisel kaitsele, et leida õiget tasakaalu,» märkis Pehrsson. «Reaalsus on aga see, et Islandile minevas koondises on mitu uut mängijat, kellega peame nii-öelda nullist alustama. Raske on see, et peame kõik ühele lainele saama. Kuid Islandi-mängus tahaksin siiski keskenduda sellele, et oleksime rünnakuid alustades parematel positsioonidel, mis lubaksid väravavõimalusi luua,» sõnas ta.

Mis kõige tähtsam – mängijad näivad Pehrssoni visiooni uskuvat. «Minu arvates oleme meeskonnas loonud õhkkonna, kus kõik püüavad areneda. Vaimne suhtumine on paigas ja see on kõige tähtsam, sest kindlasti suudame oma vigadest õppida, kui need läbi arutame. Pigem eksime siis praegu, aga õpime. Loomulikult on mängijad vihased, keegi ei taha kaotada. Aga oleme loonud positiivse õhkkonna – sellega olen enim rahul,» lausus rootslane pärast mängu Soomega.

Fännid nõuavad ikka alati võitu, ilusat mängu, väravaid, Balti turniiri karikat – ning peavadki nõudma. Pehrs­soni kui värske peatreeneri tööd ei ole aga sobiv hinnata praegu, napi nelja mängu põhjal, vaid alles siis, kui käes on valikmängud.