Eesti rannavõrkpalli esiduo üks liige Rivo Vesik loob koos Terase spordikeskusega Tallinna kolme väljakuga rannavolle sisehalli.
Vesiku unistus teostub: Tallinna saabub igavene suvi
4. juuni 2014, 06:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Idee oli kogenud spordimehe peas küpsenud juba pikka aega. «Neli aastat tagasi hakkasin selle pilguga ringi vaatama, et kuhu oleks võimalik siseväljakut rajada,» sõnab Vesik, kes käis mitme võimaliku rahastajaga ka kohtumas, ent tulutult.
Aasta tagasi sattus ta kokku Haaberstis asuva Terase juhtidega. «Raadiost kuulsin täiesti juhuslikult, et neil on idee liivahall teha. Võtsin kiirelt ühendust ja asi hakkas liikuma,» meenutab Vesik. «Nüüd oleme sinnamaani jõudnud, et ehitus käib ja aasta lõpuks tahaks valmis saada,» lisab Terase keskuse juht Dmitri Orlov.
«Eesmärk on teha esinduslik ja ilus hall. Väljakutele tuleb pool meetrit spetsiaalset mittetolmavat liiva,» ütleb Orlov. «Ma võin käe südamele panna ja öelda, et kui see valmis saab, on tegu kõike kvaliteetsema ja ilusama rannahalliga, mida mina olen näinud,» lubab Vesik. «Eestis arvavad kõik, et liivahall peabki olema selline, nagu Pirital oli – lähed sisse, liiv on märg, paned sokid jalga ja soojad riided selga, et mitte külmetada. Siin hoitakse temperatuuri kogu aeg 26 kraadi peal, et oleks igavene suvi – astud sisse ja oledki rannas!» Tallinnas oli liivahall Pirital, ent see on nüüdseks suletud ja praegu on Eesti ainus sisehall Nõos.
Idee on selles, et kõik oleks võimalikult ehtsa ranna sarnane – nii on väljakute ääres näiteks rannast tuttavad riietuskabiinid. «Ja riietusruumid tehakse merekonteinerite sarnased. Väljaku ääres saab ka pärast pesemas või saunas käimist rätiku ümber panna ja liivale kaaslastega niisama aega veetma tulla,» kirjeldab Vesik.
Naaberriikides on liivahalle samuti napilt, Riias kaks, Helsingis, Peterburis ja Stockholmi lähistel samuti üks. Vesiku sõnul on sealsed hallid väga tihedalt täis broneeritud ja näiteks Venemaalt on suur huvi ka Haaberstisse rajatava kompleksi vastu.
«Seni arvasid need, kellele ideest rääkisin, et liivahall on liiga spordikeskne ja pole piisavalt kliente. Meie projekti suurim pluss ongi liiv. See on äärmiselt kvaliteetne – pool meetrit, alt küttega ja ei tekita tolmu. Lisaks rannavolle trennidele ja võistlustele saab siin korraldada mida iganes, samuti saavad seda kasutada näiteks rannajalgpallurid,» selgitab Vesik.
Juba olemasoleva ehitise plussiks on ka suurus – endine terasetehase hoone mahutab umbes 2000 inimest ja ühe väljaku saab teistest täiesti privaatselt eraldada, et seal üritusi pidada. Saali annab kasutada ka ühe suure liivaväljana. «Vajadusel saaks seal korraldada kasvõi presidendi vastuvõtu, kui proua Evelin Ilves on nõus paljajalu liivale minema,» lisab Vesik.
«Rannavõrkpall on mulle elus väga palju andnud, nüüd tahaksin midagi tagasi anda ja et hetkel on ka alaliit hakanud noortega rohkem tegelema, oli õige aeg. Praegu pole meie noortekoondislastel võimalust aastaringselt treenida ja ei saa ju rääkida koondisest, kui pole harjutuspaika,» põhjendab Vesik.
Ka Audentese spordikoolis pole rannavolle õppekohti. «Kui pole kusagil treenida, ei saa ka noori sinna õppima võtta. Sealne süsteem toimib saalivõrkpalli osas väga hästi – palju tuleb häid mängijaid peale ja tahaks, et ka rannavõrkpalli noortekoondislased saaksid seal õppida,» ütleb Vesik, kes on sel teemal rääkinud Eesti Võrkpalliliiduga. «Sportlaste vastuvõtt Audentesesse sõltub eelkõige sellest, kas nende tase on piisav,» kommenteeris alaliidu peasekretär Tarvi Pürn. «Eesti Olümpiakomiteega oleme sel teemal kunagi põgusalt suhelnud, ent enne kui konkreetset baasi pole olemas, ei saa ka väga detailselt rääkida. Kui baas olemas, on see muidugi mõeldav,» lisab Pürn.
Noorte jaoks oleks Tallinnas asuv hall ka hea võimalus tugevaid mänge saada. «See annaks võimaluse näiteks kord kuus Soome ja Läti koondisega turniire teha, oleks taskukohane, ent arenguks väga vajalik väljund,» sõnab Vesik.
«Venemaa noortekoondis teeb liival trenni aasta läbi, meie omad alustavad mais, teevad kuu aega trenni ja sõidavad seejärel tiitlivõistlustele, saavad kehva koha ja ilkujad saavad öelda: mõttetu kamp, ei oska mängida,» toob Vesik näite. «Kui aastas kolm kuud trenni teed, ei saagi tippu jõuda. Minu jaoks on noorte teema oluline, tahan, et neil oleks võimalus areneda.»