Võõralt maalt jalgpalluriks Eestisse

Zakaria Beglarišvili

FOTO: Mati Hiis / Õhtuleht

Kuidas näevad Eestit väljastpoolt Euroopa Liitu meile mängima tulnud jalgpallurid? Kas neil on olnud muresid? Mis neile Eestis meeldib? Ajakiri Jalka vestles Venemaa, Gruusia ja Jaapani kodakondsetega.

Eesti jalgpallis on Stavropoli kraist pärit Dmitri Skiperski (41) tuntud inimene. Eesti keelt veatult valdav Dima on Venemaa kodanikuna töötanud Eesti Jalgpalli Liidus, praegu juhendab ta saalijalgpalli koondist. Treeneri ja ametniku tööle eelnes karjäär mängijana. Kusjuures Skiperski ei tulnud Eestisse sugugi sihiga jalgpalli mängida.

«Lugesin noorpõlves palju raamatuid, sealjuures huvitasid mind eriti sõjaraamatud ja mul tekkis plaan saada sõjaväelaseks,» räägib Dmitri Skiperski. «Ema oli saksa keele ja isa kehalise kasvatuse õpetaja, isa tahtiski, et läheksin õppima kehakultuuri. Mina jäin endale kindlaks. Aga probleem oli selles, et olin nõutust aasta varem esimesse klassi läinud ja aasta varem ma kooli ka lõpetasin. Sõjakooli võeti aga alates 17. eluaastast. Kirjutasin erinevatele sõjakoolidele üle Nõukogude Liidu, sealhulgas Tallinna kõrgemasse sõjalispoliitilisse ehituskooli. Olin keskkooli lõpetanud kuldmedaliga, võibolla seetõttu tuli siit vastus, et olen 16aastasena vastu võetud. Juulis 1989 maandusin Tallinnas, kaasas kast tomatite ja kurkidega siin elavale onule.»

Skiperski sattus Eestisse laulva revolutsiooni ajal. Kuna kaks aastat hiljem Eesti taasiseseisvus, pakuti sõjakooli õpilastele võimalust lõpetada haridustee nelja aasta asemel kolmega. Skiperski, kes oli tulnud Tallinnasse saamaks poliittöötajaks armees, sai 1992. aastal tsiviildiplomi sotsiaalpedagoogi-psühholoogi erialal. Pool aastat ehitas Dima Stavropolis sõjaväelasena elumaju, kuni taipas, et sõjavägi pole tema jaoks. Kaks korda jäeti tema raport sõjaväest lahkumise sooviga rahuldamata. Skiperski tunnistab, et näitas oma vastumeelsust välja tööülesannetesse hooletult suhtudes. Kolmas raport rahuldati. Koos Tallinnast pärit abikaasaga otsustati Eestisse naasta. 1993. aastal sündis paaril tütar.

 

Pakkus end jalgpalluriks!

Samal aastal käis Dima Flora–Dünamo mängul uurimas, mis tasemel Eestis jalgpalli mängitakse. Veendus, et saaks ise ka hakkama, ja pakkus end Dünamole. Oma parimad mängud pidas Skiperski TVMK meeskonnaga, millega tuli 2005. aastal Eesti meistriks. Muuseas, esimene kokkupuude oli Dimal juba 1984. aastal Užgorodis, kui ta üleliidulisel Nahkpalli turniiril mängis ühes alagrupis koos Tallinna Lõvidega.

1996. aastal Skiperski lahutas abielu. Aasta hiljem hakkas koos elama eestlannaga. See motiveeris eesti keelt omandama, sest varem piirdus tema sõnavara «tere» ja «aitähi» ütlemisega. Skiperski läks eesti keele kursustele ja töötas iseseisvalt. Kuulas-vaatas eestikeelseid raadio- ja telekanaleid, suhtles eestikeelses keskkonnas. «Elukaaslase õega, kes vene keelt ei osanud, joonistasime teineteise jaoks paberile, mida tahtsime öelda. Aastaga olin võimeline suhtlema ja kahe aastaga sain keele täiesti selgeks.»

2002. aastal sooritas Skiperski edukalt kodakondsuse eksami. Eesti kodakondsust pole tal tänini, sest Eesti seadused seda kaadrisõjaväelastele ei võimalda. Hoolimata asjaolust, et relvadega Skiperski sõjakoolis kokku ei puutunud. Aastatel 1993–1998 käis ta igal aastal Moskvas uut viisat taotlemas. Saadud aastane viisa lubas Eestis olla 30 päeva, misjärel sõitis Skiperski bussiga Narva, läks üle piiri, kust sai templi passi ja võis jälle 30 päeva Eestis olla. 1998. aastal sai Skiperski tuttavate soovitusel kokku OSCE esindajaga, kelle abiga sai ta tähtajalise elamisloa ega pidanud enam kord kuus Narvas käima. Viimaks kirjutas ilusat eesti keelt kõnelev Skiperski ametniku soovitusel avalduse saada tähtajatu elamisluba, mille ta 2008. aastal ka sai.

Venemaa kodakondsus ja pass on koos Eesti jalgpallivõistkondadega sageli reisivale Skiperskile palju peavalu valmistanud. Erinevalt Eesti või teiste Euroopa Liidu kodakondsusega palluritest peab ta varakult mõtlema viisa hankimisele.

 

Tallinn on esimene ja viimane kodulinn

Tallinnasse õppima saabunud Skiperski Jägalas asunud sõjaväekoolist väljaspool olevaga palju kokku ei puutunud. Sõjakool oli kinnine asutus. Alles 1992. aastal võimaldati linnalubasid.

«Ma olen pärit Kaukaasia eelmägede juures asuvast Krugloleskoje külast, kus Eesti mõistes elas küll palju inimesi – tervelt 4000,» jutustab Dima. «Ma olen siiski maapoiss. Tallinn on minu esimene ja jääb viimaseks kodulinnaks. Kohe algusest peale hakkas meeldima vanalinn, arhitektuur. Kui 1993. aastal naisega Stavropolist tagasi tulime, jäi silma puhtus ja väiksus. Inimeste hordid mulle ei meeldi. Kliimaga harjumine võttis aega. Alguses oli väga raske. Augustis sadas ja oli külm! Kraed õmmeldes torkasin näppu ja see läks mädanema. Nüüd on vastupidi: olen Venemaal ise külaline ning pean harjuma sealse kliima ja temperamendiga. Ma olen rahulikuma loomuga inimene. Kuigi vanemad elavad praeguseni Venemaal, on minu kodu kindlasti Eesti. Siin elab mu tütar, siin olen elanud ise viimased veerand sajandit. Poliitika mulle ei meeldi. Jälgin seda natuke. Mind häirib, kui räägitakse «Vene ajal». Korrektsem oleks «nõukogude ajal». Pärast eesti keele selgeksõppimist ja eestlastega suhtlema asumist hakkasin neid paremini mõistma. Kuulsin küüditamisest, sain teise vaatenurga Eesti elule. Ma keskendungi rohkem inimestele ja loodusele. Tänu jalgpallile – ma mängin ka III liigas – käin palju linnast väljas looduses. Eesti ei ole väga suur, jõuab igale poole. Bussiaknast näeb Eesti elu. Minu suur austus kuulub neile inimestele, kes elavad väikeses kohas.»

 

Perekeskne grusiin Zakaria Beglarišvili

Grusiin Zakaria Beglarišvili (24) tuli Eestisse 2009. aasta oktoobris teadlikult oma jalgpallurikarjääri üles ehitama. Võdistas külmast õlgu, tutvus kaks nädalat siinse tasemega ning oli järgmisel aastal kõpsti tagasi.

«Esimest korda siia tulles oli ikka jube külm,» tunnistab Beglarišvili. «Olin noor ja uues keskkonnas oli raske. Õnneks oli minu kodumeeskonnas Tallinna Floras üks grusiin ees ootamas. Pikkamisi tutvusin teiste Tallinnas elavate kaasmaalastega ja siis läks elu kergemaks.»

Raske oli ka jalgpalliliselt. Beglarišvili oli harjunud kodumaa tehnilise jalgpalliga, kuid pidi siin kohanema jõulise stiiliga. Tõsi, see oli tema siiatulekuplaani üks osa: areneda kehaliselt ja kiiruse poolest tugevamaks palluriks. Eesti sobis ideaalselt kohaks, kus areneda ja sooritada hüpe mõnda kõvemasse liigasse.

Kohe esimesel aastal, 2010, võitis Beglarišvili Floraga Eesti meistritiitli. Seda oli noor grusiin hooaja alguse uljas intervjuus ka lubanud. Nüüd on Beglarišvili paar korda andnud televisioonile ka lühikese eestikeelse intervjuu.

«Ma ei arva üldse, et eestlased on külmad,» imestab Beglarišvili sellise teemapüstituse üle. «Minusse ja kõikidesse grusiinidesse suhtutakse siin hästi. Mul pole meenutada midagi ebameeldivat seoses eestlastega. Ma pole kogenud siin ka ainsatki rahvusprobleemi. Mulle on väga tähtis, milline on keegi inimesena, ja alles seejärel, kui hea ta on jalgpallurina. Paljud Flora eestlased on mulle sõbrad. Pärast treeningut oleme sageli koos, vaatame telerist jalgpalli.»

Kohaliku bürokraatiaga Zakarial suhted peaaegu puuduvad. Kõik tema ja tema perekonna olmemured lahendavad ära Flora kontori tublid tüdrukud. Lahenduse saab ka see, et naine ja tütar ei pea pärast 90 Eestis oldud päeva vahepeal Euroopa Liidu piirest lahkuma.

«Kui nad pärast kolme kuud lahkuma pidid, ootasin neid järgmised kolm kuud tagasi,» puistab Beglarišvili südant. «Mul oli seetõttu suur depressioon, mida märkas ka peatreener Norbert Hurt, kes küsis põhjust. Isegi teised mängijad märkasid, et ma pole tavapäraselt rõõmsameelne. Mulle on väga oluline, et pere oleks siin koos minuga.»

Grusiinid on perekeskne rahvas. Beglarišvili tunnistab, et kahe esimese Eestis oldud aasta jooksul ei tekkinud tal siin ainsatki tõsist suhet kohalike neidudega ja ta ei otsinudki neid. Selge oli üks: naise võtab ta ilmtingimata Gruusiast. 2012. aastal ta abielluski Marjamiga. Tütar Anastassia on üheaastane. Pärast trenni siirdub Beglarišvili tavaliselt koju ja veedab võimalikult palju aega koos perega.

«Mu naine on noor ja enne siiatulekut õppis ta söögitegemist,» seletab Beglarišvili säravi silmi. «Nüüd teeb ta väga hästi süüa! Iga päev ootab mind kodus erinev roog, aga minu lemmik on siiski kanaliha.»

Puudust tunneb Zakaria emast, isast, Gruusia sõpradest ja tuttavatest. Tallinnas tunneb ta end peaaegu nagu Tbilisis ja kuigi noor pallur loodab pääseda pärast tänavuse hooaja lõppu mõnda kõvemasse liigasse, on ta eluga Eestis väga rahul. Isegi sedavõrd, et võiks siia jäädagi elama. Ka lähenev suvi teeb ta meele heaks. Ainuke asi, mis Beglarišvilile Eestis ei meeldi ja mille ta muigega välja käib: «Mulle ei meeldi, kui ma kaotan. Tahan alati võita!»

 

Hidetoshi Wakui – sild Jaapani ja Eesti vahel

Jaapanlane Hidetoshi Wakui (31) tuli Eestisse 2011. aastal Valgevenest FC Minski nimelisest klubist. Varem oli ta Euroopas mänginud veel Tšehhis, Sloveenias ja Austrias. Mullu võitis Wakui Nõmme Kalju koosseisus Eesti meistritiitli.

Wakui räägib, et Valgevenes ei tundnud ta jalgpalli mängimisest rõõmu ning otsis uut klubi, kuni sõbrast agent pakkus välja Kalju. Eestist ei teadnud jaapanlane suurt midagi. Vaid seda, et tegemist on ühe Balti ja Euroopa Liidu riigiga. Wakui rõhutab, et lisaks kohalikule kultuurile, poliitikale ja majandusele polnud tal aimugi, milline ilm Eestis on!

«Märkasin kohe erinevusi Eesti ja nende Ida-Euroopa maade vahel, kus ma mängisin. Kui ma seal kusagil jalutasin, vahtisid mind kõik, sest inimesed polnud harjunud nägema aasialasi. Mõni inimene näitas mu peale näpuga ja naeris. Pidin sellega harjuma. Kui eksisin ja teed küsisin, vastati mulle ainult kohalikus keeles. Eestlased on harjunud nägema võõraid rahvaid ning nad püüavad mulle vastata inglise keeles isegi siis, kui nad seda keelt ei oska. Kui oled hädas, ulatatakse sulle käsi. Nad austavad üksteist. Jah, ma olen tundnud, et olen sümpaatne just jaapanlasena. Mul pole siin olnud mingeid probleeme.»

Igal rahval on oma väärtused. Wakui peab oluliseks, et rahvad mõistaksid üksteise tavasid ja kombeid. Omalt poolt üritab Wakui inimesi alati mõista. On olukordi, kus ta peab aktsepteerima teistele olulisi asju. Olles aru saanud teiste väärtustest, tutvustab ta inimestele omi. Eestiski on tal vahel olnud raske kõigega kohaneda, kuid pole olnud ka märkimisväärseid probleeme. Palju räägitud Eesti kliimat peab Wakui külmaks, kuid lisab, et ilm pole tal kunagi seganud normaalselt elamast.

Üks muutus võrreldes mullusega on siiski oluline. Eelmisel aastal oli Eestis ka Wakui pere, naine ja laps, kellega jaapanlane veetis enamiku vabast ajast. Praegu on Hidetoshi Eestis ning pere Jaapanis. Lahusoleku tingib ka kooliaasta ajaline erinevus: Jaapanis algab see aprillis, Eestis aga septembris. Pere suhtleb palju Skype’i vahendusel. Jaapanis on Wakuil käsil mitu projekti, millega ta tegeleb. Näiteks aitas ta tuumakatastroofi ohvreid. Erinevate projektide peale kulub Kalju jalgpalluril palju aega.

Eestis ei suhtle Wakui ainult meeskonnakaaslastega. Kuna teda huvitab väga majandus, on tal eestlasest sõber, kellega ta saab sel teemal rääkida. Rahvustevahelisi konflikte pole ta Eestis kogenud.

Peale perekonna tunneb Hidetoshi kõige enam puudust Jaapani sõpradest ja kodumaisest köögist: «Söök! Ma armastan väga sushi’t ja Jaapani toitu!»

Kõige enam meeldivad talle aga eestlased ja Tallinna vanalinn.

Küsimusele, mis talle Eestis ei meeldi, vastab Hidetoshi viisakalt, et midagi sellist polegi, lisades: «Loodan, et meie rahvad suhtlevad omavahel rohkem ja rohkem. Kui me töötaksime rohkem üheskoos, areneks vähemalt majandus. Ühel päeval, kui selline asi peaks võimalikuks osutuma, tahaksin olla sillaks Jaapani ja Eesti vahel.»

 

Artikkel valmis koostöös Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutusega Meie Inimesed.

Jalka vanemaid numbreid näeb: http://www.jalgpall.ee/jalka.php

 

Tagasi üles