Indrek Schwede: jalgpall on müütide kokkupõrge, mitte meelelahutus

Mis toimub staadioni tribüünidel? Rahvusmeeskondade mängul kaevatakse välja nende senised ajaloolised kontaktid, eriti teravaks ihutakse atmosfäär naabrite vahel. Kui Eesti 2002. aastal Lillekülas Venemaaga mängis, rullisid vastased lahti loosungi «1940. Peremehed tulid tagasi». 2007. aasta loosungid ütlesid: «Käed eemale sõdur-vabastajast.» Sarnaseid müütide kokkupõrkeid näeme ka käimasoleval MMil. Foto: Toomas Huik

Jalgpall on sõda teiste vahenditega, see on oma tõe (usu, rahvuse, hõimu, identiteedi) eest võitlemine, seejuures on oluline kokkukuuluvustunne ja truudus ühele meeskonnale, kirjutab ajakirjanik Indrek Schwede.
 

Häirivalt sageli peab kuulma ja lugema vildakat ja pealiskaudset arvamust, et jalgpall on meelelahutus. Millele selline klišeelik valvelause toetub? Küllap jalgpalli teatavatele sarnasustele meelelahutusmaailmaga: superstaaride glamuursele eraelule ja masside tavale vabal ajal jalgpalli vaadata. Sealjuures jäetakse täiesti tähelepanuta, et vutt ja šõubisness erinevad olemuslikult.

Esiteks sisaldab jalgpallimäng eneses alati konflikti. Nõnda on see suurklubide omavahelises rivaliteedis, aga ka kahe töökollektiivi mõõduvõtus. Teiseks on jalgpall ajalugu ja tänapäeva peegeldav müütide kogum. Mis kokku põhjustab eriilmeliste mütoloogiate kokkupõrke (teistest spordialadest eristab jalgpalli eelkõige rikkalik mütoloogia).

Kahe rahvusmeeskonna mängu eel kaevatakse välja nende senised ajaloolised kontaktid: sõjad, koloniaalsuhted, okupeerimised ja majanduslik rivaliteet; lisaks tänapäevased olmesuhted kahe riigi tavaliste inimeste vahel ja poliitilised vahekorrad, olgu eliidi või ühiskonna tasemel. Kogu mineviku ja oleviku koorem pannakse ühe mängu peale.

Eriti teravaks ihutakse mängueelne atmosfäär naabrite vahel. Isegi suhteliselt jalgpallileigest Eestist võib tuua ilmekaid näiteid. Kui me 2002. aastal Lillekülas Venemaaga mängisime, rullisid vastased lahti loosungi «1940. Peremehed tulid tagasi».

Tavaliselt on suure ja väikese vastasseisus rohkem tõestada tillemal. Seekord kibeles aga kätte maksma suurem Peeter – selle eest, et olime pagenud nende poliitilisest haardest ja nautisime iseseisvust.

Aga Eesti võitis 2:1 ja maailmas paljuekspluateeritud võrdluse järgi saime öelda: Eestis vajas ainult 11 mängijat, et põlvili suruda meist 100 korda suurem, 130 miljoni elanikuga Venemaa! Sellised kujundid töötavad ja neid kasutatakse eri riikides ka käimasoleval MMil.

2005. aastal röövis Eesti koondis koduses MM-valikmängus Venemaalt kaks punkti, mis jätsid idanaabri kokkuvõttes finaalturniirist eemale. Eesti viigivärava lõi Pärnust pärit venelane Sergei Terehhov, kes oma teo järel raksatas jalaga värava taga paiknenud reklaampoordile ja võttis sisse triumfaalse poosi!

See maksis talle koduklubi Jaroslavli Šinniku algkoosseisukoha. Terehhov on ise alati eitanud oma värava ja põhikoosseisu koha kaotuse seost, aga fakt on alasti: ta kukkus klubi esiüheteistkümnest välja pärast SEDA väravat.

Oma teoga täiendas Terehhov Eesti-Vene vutimütoloogiat, lisas sinna veel ühe loo, mida enne järgmisi omavahelisi mõõduvõtmisi ilmtingimata meelde tuletatakse, mille eest üks pool tahab kätte maksta ning mida teine tahab korrata või ületada.

Rahvuskoondiste tasemel ongi eriti oodatud ja publikut ligi tõmbavad sündmused naabritevahelised võistlused. Küsimus pole sportlikus tasemes – see oleks mõne kaugema vastase korral kõrgem. Küsimus on just kahe rahva kõrvutielatud ajaloos: koostöös ja vaenutegevuses. Samasugusest vihasest rivaliteedist pakatavad eri maade sisevastuolud, mis on leidnud oma väljenduse jalgpallis.

Neist kuulsam on FC Barcelona ja Madridi Reali suhe – Kataloonia põhimõtteline vastasseis Hispaania keskvõimule. FC Barcelonat loetakse Kataloonia tuntuimaks institutsiooniks, kogu maa poliitilise, majandusliku ja kultuurilise sõltumatuse eeskõnelejaks ja rindesõduriks. Sama tuntud on Glasgow’ klubide Rangersi ja Celticu igipõline konkurents, mis sümboliseerib protestantide ja katoliiklaste lepitamatut vahekorda, jne.

Meelelahutus on olemuslikult hoopis midagi muud. Šotlased ei kogune oma suuremate linnade keskustes, kui Rod Stewart on andnud Tallinnas eduka kontserdi. Nad teevad seda oma vutikoondise edu puhul. Tähtsate jalgpallimängude puhul on riigid andnud inimestele töö- ja koolivabu päevi, millest mõned on võidu puhul kuulutatud rahvuspühaks.

Parlamendid on sageli katkestanud istungeid. 1998. aasta MM-finaalturniiril kohtusid verivaenlased USA ja Iraan ning USA president Bill Clinton otsustas mängueelse teleesinemisega poliitilisi kirgi jahutada. 2006. aastal enne kodust MM-finaalturniiri kutsuti Bundestagi aru andma Saksamaa koondise tollane peatreener Jürgen Klinsmann. Need näited on ühed paljudest, mispeale küsigem: millise meelelahutaja puhul käitutaks analoogselt?

Eksitavaks asjaoluks on seegi, et muu profisport ongi tänapäeval langenud meelelahutustööstuse üüratusse rüppe. Näiteks jäähokiliigas NHL on meeskondi ühest linnast teise kolitud. On kujuteldamatu, et Manchester United või FC Liverpool tõstetaks lihtsalt mõnda teise Inglismaa linna!

NHL, korvpalli NBA, pesapall ja ameerika jalgpall on ennekõike äri ja meelelahutus ning seejärel muidugi ka sport. Kui see on rahaliselt kasulik, viiakse profisats teise linna üle.

Euroopas on jalgpall vaatamata tippliigade glamuursetele tippudele siiski ennekõike sport, kus nädalast nädalasse oma lemmikklubi mängudele kaasa elava enamuse jaoks on esikohal traditsioonid ja lojaalsus oma klubile, aga mitte meelelahutus selle sõna traditsioonilises tähenduses.

Kuidas saab meelelahutamiseks nimetada lemmikmeeskonna mõõnaperioodi, kui fännid peavad taluma omade alandavaid kaotusi igipõlistele rivaalidele ja kõrgliigast väljakukkumist!?

Mõne meeskonna mõõn võib kesta aastakümneid, aga näidatagu üksainus tõeline fänn, kes meeskonna hülgaks ja endale uue lemmiku valiks! Erinevalt teiste elualade jüngritest puudub jalgpallifännidel võimalus reeta, endale uut lemmikut või iidolit valida, uute trendide laineharjal hõljuda.

Kehvasid aegasid üleelaval klubil võib olla raskusi uute poolehoidjate juurdevõitmisega, kuid olemasolevad toetajad jäävad klubiga surmani. See on maailma üks mõjusamaid ja toimivamaid kirjutamata reegleid.

Erinevalt Põhja-Ameerika profiklubidest on Euroopa vutiklubidel tugev sotsiaalne mõõde – just klubid teevad laiahaardelist noortetööd, kuid neil ei ole eesmärki raha teenida, mis on olemuslik meelelahutustööstusele.

Muidugi kuulub (tipp)jalgpallgi osaliselt meelelahutuse sfääri, aga eks sinna kuulub servapidi ka kõrgkunst, klassikaline muusika jms. Eelkõige on jalgpall aga erinevate identiteetide, ajalootõlgenduste, tänapäevase igapäevaelu ja müütide lakkamatult teisenev kokkupõrge.

Jalgpall on sõda teiste vahenditega, see on oma tõe (usu, rahvuse, hõimu, identiteedi) eest võitlemine, seejuures on oluline kokkukuuluvustunne ja truudus ühele meeskonnale – olgu klubile või koondisele või mõlemale. Väiksemate riikide huvilised võivad toetada ka mitut klubi: lemmik on olemas oma riigis ja mõnes suuremas riigis (enamasti Inglismaal). Aga iialgi pole tõelisel vutifännil kaht lemmikklubi samast riigist! See oleks mõeldamatu.

Muidugi on olemas ka selliseid huvilisi, kel kindlat lemmikut pole või kes naudivad lihtsalt ilusat mängu. Aga nemadki on enamasti otse või kaude meedia vahendatud jalgpallimüütide meelevallas.

Nendenigi jõuavad kujundlikud militaristlikud paralleelid minevikust, nii palliplatsilt kui ka kaugemast ajaloost. Nemadki valivad sageli poole jalgpallivälistel põhjustel. Lihtsa loosungi – jalgpall on enam kui mäng – eest pole pääsu kellelgi. Isegi nendel, keda asi ei huvita, sest on võimatu mitte tunda kedagi, kes ei tunneks kedagi, kes poleks selle mänguga seotud.