Jalgpall vajab lisakohtunikke: üks väljakule, üks videoruumi

Jaan Martinson Foto: Tiina Kõrtsini / Õhtuleht

Jalgpall, kui vaadata käesolevat MMi, on muutunud sedavõrd kiireks, et vajab muutusi. Kohtunikud ei suuda enam tempoga kaasa joosta ning lasevad vigu sisse. Huvitav, kui kaugel on aeg, mil tuuakse neljas kohtunik platsile ning kuues videoruumis mängul silma peal hoiab?

Brasiilias on lugemata jäänud väravad, mille eel pole olnud suluseisu, kuigi äärekohtuniku lipp tõusis, ning määratud olematuid penalteid ja paar kindlat on määramata jäänud. Selge, et täiuslikku õigusemõistmist ei saavutata iial, kuid sinnapoole võiks liikuda.

Väravavideovilemees

Esmalt suluseisust. Mehhikolt rööviti kaks kindlat väravat, Bosnia ja Hertsegoviinalt üks. Piirolukordades vehib kohtunik pigem lipuga, sest pelgab eksida ja saada otsustavaks teguriks koos selle juurde kuuluvaga.

Niisiis lüüakse värav, kuid peakohtunik seda ei loe, sest lipp on suluseisu tähistamiseks püsti. Ent mis toimub teleriekraanil? Kümne sekundi pärast on publikul selge pilt, kas vilemehe otsus oli õige või mitte. Samal ajal käib väljakul vaidlus – mängijad ründavad õigusemõistjaid ning selgitavad oma nägemust asjast –, mis teinekord kestab ja kestab.

Nüüd küsimus: miks ei võiks olulisematel turniiridel tegutseda videokohtunik, kes jälgib  väravamomente – kas oli suluseis või ei olnud, kas skooriti käega või õiguspäraselt ehk muu kehaosaga – ja annab sellest peakohtunikule teada? Selline süsteem on kasutusel ameerika jalgpallis ning üheksal juhul kümnest saab vastuse mõne sekundi jooksul. Kui olukord on segasem, kulub aega enam, aga vaevalt üle minuti ehk umbes sama kaua, kui kestab vaidlus väljakul. Veel kord: vaadatakse vaid väravamomente, ei muud, ning ainult suluseisu ja käega mängu. Ja kui video ei anna selgeid tõendeid otsuse ümberlükkamiseks, jääb otsus kehtima.

Teisest väljakukohtunikust. Muutus korvpall kiiremaks, toodi platsile kolmas vilemees. Muutus hoki kiiremaks, toodi jääle neljas vilemees. Muutub jalgpall kiiremaks...

Jaaniõhtul toimunud mängus tõrjus horvaat mehhiklase tsenderduse käega. Selgemat penaltit pole ilmselt olemas, ainult et kohtunik, kes seisis seal, kus pidigi, juhtunut ei näinud – käega mänginu varjas pattu kehaga. Samas rikuti reegleid täpselt seal, kus pidanuks olema teine väljakukohtunik, ja õiglus võidutsenuks.

Lõpetuseks videokordustest. FIFA president Sepp Blatter tuli enne MMi välja ideega, et tulevikus võiks treeneritel lubada mängu jooksul vaidlustada kahte kohtuniku otsust. Idee on halb, kui ei määratleta selgelt, mida vaidlustada tohib.

Penalti penalti otsa?

MMi avamäng Brasiilia–Horvaatia. Brasiillaste kasuks määrati penalti, sest Dejan Lovren hoidis käsi ümber Fredi. No nii. Tahtnuks horvaadidid otsust vaidlustada, ei jõudnuks nad kuhugi, sest mida näidanuks videokordus? Seda, et Fredi hoiti kinni. Reeglites pole märget, kui kõvasti võib vastast pitsitada, vaid on öeldud sõnaselgelt: «Karistuslöök määratakse vastasvõistkonnale ka siis, kui mängija teeb ühe järgmisest kolmest rikkumisest: hoiab vastast kinni; sülitab vastase suunas; mängib palli tahtlikult käega (v.a väravavaht oma karistusalas).»

Vaadates nurgalöögi ajal karistusalas toimuvat, võib pea alati nõuda videokordust, mis enamasti näitab, et ründajaid hoitakse kinni – särgist, kätest või kehast. Seega peaks kohtunik iga kord määrama penalti. Absurdne ju.

Niisiis piisaks, kui lisataks väljakule teine ja videoruumi kuues kohtunik (praegune väljaku kõrval olev neljas vilemees muutuks viiendaks), et jalgpall muutuks märksa õiglasemaks.