Praeguste jalgpallitähtede roll ei piirdu enam ammu pelgalt väravate löömisega. Sageli avaldub nende väärtus veelgi enam hoopis spordivälistes diskursustes: jalgpalliturism näeb neid turismiobjektidena, popkultuur seksisümbolitena, nende otsused ja käitumised võivad mõjutavad aktsiaturge. Käimasoleval turniiril etendatakse meile rohkem kui kunagi varem juba valmiskirjutatud Lugu, seal on tegelased, kelle esmaseks rolliks pole mitte tööülesannetega kaasnevad (sageli igavad) kohustused, vaid kes esmajärjekorras peavad mängima iseennast. Ka Beckham, kes, kandes küll samasugust ülikonda, mida Inglismaa peatreener Fabio Capello, pidi seda kandes rõhutama iseennast. Üleskääritud käised tõid nähtavale rõhutatud maskuliinse ilu. See on osa Beckhamist, mille eest ei lasta tal põgeneda. Olgu ta siis jalgpallur, fänn või keegi kolmas.
Võib-olla hajameelsusest, kuid millegipärast jättis RTL Beckhami kõrval tähelepanuta veel tähtsama mehe, veel tähtsama fänni, kes samuti ühe koondise varumeestepingi juures targa näoga ringi sammus. See mees oli Diego Maradona.
Paljud rollid on jalgpallis juba jaotatud ning neist väljuda on võimatu. Maradona on valemängija (kuigi tegemist on ühe andekaima mängijaga, kes eales palli puutunud); Zidane on märter (kuigi tema brutaalne mängustiil on kõigile teada); Pele on arvamusliider (kuigi ta räägib üht ja sama juttu juba pool sajandit); Beckenbauer on džentelmen (isegi inglaste arvates). Need rollid võetakse kaasa ka väljakult lahkudes. Jalgpallur kui artist erinebki näitlejast selle poolest, et tema peab alati kehastama iseennast.
Sisenedes jalgpallivälisesse ruumi (nt filmi), saame tuua näiteid, kus endine jalgpallur ei pääse iseenda karakterist: Pele, Bobby Moore ja Ossie Ardiles («Escape To Victory», 1981) või Eric Cantona («Looking for Eric», 2009). Vinnie Jonesi näite varal näeme, et isegi juhul, kui endisel jalgpalluril tuleb kinolinal kohanduda mõne teise tegelaskujuga, peab ta uude rolli kaasa võtma käitumismustrid, millega ta jalgpallimurul kuulsaks sai («Lock, Stock and Two Smoking Barrels» 1998, «Snatch» 2000, «Mean Machine» 2001).
Nii määravad ka Maradona praeguse käitumise tema varasemad saavutused ja sellega kaasnenud positsioonid. Kes ta siis Lõuna-Aafrika Vabariigis oli? Peatreener? Taktik? Motiveerija? Fänn? Tegelikult on vastus lihtsaimast lihtsam. Tema visiitkaart võiks välja näha selline: Diego Maradona, amet – Maradona.
Emir Kusturica paljuräägitud film näitab Maradonat kui kergesti mõjutatavat, egomaniakaalset, lihtsameelset ja lapselikult ausat meest. Ta on mees, kes elab enda ja meedia loodud mikrokosmoses, kus ei sallita silmakirjalikkust, mis on konfliktne ja eemaletõukav, kuid millest hoolimata kogu muu maailm kas või korra osa tahab saada. Järjekordse näite sellest pakkus üleeilne päev, kui Maradona pärast Saksamaalt saadud kaotust fännide peale karjus. Nood aga, sellal kui Maradona räuskas, tegid argentiinlasest fotosid.
Kuidas küll nõuda nii suure ajalooga mehelt, et ta tegeleks selliste argiste asjadega nagu seda on treeneritöö. Las see jääda spetsialistide pärusmaaks. Maradona on selleks liiga tähtis, et olla lihtsalt treener või taktik. Meil kõigil on omad ülesanded: treener peab tegema treeneritööd, fänn aga lärmi, Beckham peab olema ilus, Maradona aga jumal (või valejumal).
